Tulemusele orienteeritus(e mõttetus) avaldub ilmekalt kojukihutava inimeste puhul, kes silmad ruutus surub autoga üle ja läbi kõigi hirmsa raginaga kodupoole… et siis 4 minutit varem kohale jõuda, et tundidepikkust diivanilmolutamist sellesama 4 minuti võrra pikendada. Taipamata, et ühest protsessist tormati järgmisesse protsessi, kojujõudmise eesmärgi täitumisel algas telekavahtimise ja molutamise protsess. Need meie tagaigatsetud tulemused on vaid verstapostid, mis mõõdavad protsesse. Elamine on aga protsess, nüüd ja praegu, kogu aeg. Hüpoteetilisi vaheetappe taga ajades läheb elu meist lihtsalt mööda.
Ehk siis, seda lõputut kiirustamist, kuhugi kohale tormamist, närvilisust, millegi tagaajamist, kuhugi tulevikku planeeritud õnne ja rahulolu kättesaamatust ei loo mitte keegi teine kui me ise. Ja kõige eelneva otsas ei taibata õnnelik ja rahul olla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar