Kaks aastat tagasi ma siin hädaldasin, et kirikuõpeaja poolt pole viisakas kontserdile tulnute hulgas oma teemat arendama hakata. Täpselt sama kordus ka sel aastal, aga kaks korda piinlikumal moel - pikalt laialt hurjutati kiriku seinale pissijaid, loodi vastandus „meie”, kirikus viibivate kultuursete ja „nende”, väljas seina ääres põit tühjendavate jõmmide vahele. Sooviti, et „meie ka ütleks, et nad ei pissiks kirikule”, pingesituatsiooni ja vastasleeri „meie - head” ja „nemad – halvad” loomine missugune! Ehk siis, kontserdi kuulajad pidi minuteid kuulama pissiprobleemidest, õnneks luuakambri läbipõlenud lambist ja tilkuvast kraanist seekord kontserdilisi ei informeeritud.
Ning teine lugu on ühe institutsioonisisese rituaali läbiviimine, kontserdi külastajad pidanuks kõik püsti tõusma teatud teksti lausumise ajaks. See ei ole vist kuigi viisakas nõudmine, eriti nende suhtes, kelledel omad ja teistsugused jumalad uskumist ootavad. Ning lõppeks, peale kontserti võinuks kuulajaskonnal lahkuda lasta, mitte vesta lugusid, milledele kuulajad pileteid ei olnud ostnud ja mida kuulama polnud tuldud.
Ma austan seda hoonet ja neid inimesi, kes end sellega sidunud on, kuid pidagem piiri ja piirdutagu sõnadega „teretulemast meie kirikusse ja soovin teile toredat kontsertelamust.”
7 kommentaari:
Mu meelest oli see kirikuõpetajal väga lühike jutt (siit kirjeldusest võib mulje jääda, et oli pikk). Olin ka seal kontserdil. Kui pikk see jutlus kokku oli? 3-5 minutit ehk? Ja sellest siis paar lauset puudutas seda kiriku seina äärde pissimist. Vastandus? Iga vähegi mõtlev ja nägev inimene nägi sel ööl seda, et kiriku ümber oli lärmakas ja napsune rahvahulk... Seda vastandust ei loonud kirikuõpetaja
Mis puutub püstitõusmisse ja palve lugemisse...Kirik (või tempel, moshee, sünagoog, mis iganes) on siiski see koht, kuhu sa lähed ja langetad pea tema reeglite ees, kui sa just barbar ei ole. Ei pea ju palvet kaasa lugema, aga viisakas inimene ikka tõuseb püsti teiste inimeste austamiseks.
Minu meelest.
Eppppp,
no keskmise tänapäeva inimese jaoks kirik = suure torniga kontserdisaal. Hea, et ei nõuta veel õigust õlleklaasiga sisenemiseks või selle müümist käärkambris.
Noh, kuidas võtta. Kui kirikus on välja kuulutatud kontsert-juamalteenistus või lihtsalt teenistus, kus keegi muuhulgas ka esineb, siis ma tean, mida sealt oodata - ning kui see yritus minu maitsele, vajadustele või veendumustele ei vasta, võtan osa vaid äärmisel juhul.
Aga kui lubatakse kontserti ja selle asemel võtab Pyha Isa (või ema) ohjad enda kätte ja kamandab kõik palvetama, siis ma tunnen ennast taktitundetusest kergelt petetuna ja sinna rohkem ei lähegi, lubatagu või taevamannat - umbes nagu siis, kui yhel pidulikul banketil järsku väliskylaline söögipalvet lugema kukkus. Kohalikud olid viisakalt vait, ainult söögiisu läks ära.
Asi on lihtsamast lihtne!
Küsimus on selles, kelle territooriumil sa asud. Minnes folgile või õllesummerile võtad sa hea meelega vastu seda, mis sulle kontserdi lisana pakutakse, s.o. libistad promillidega keelekastet ja ei nurise, et kontsert käib koos õllega, ehkki pileti ostsid vaid kontserdile.
Niisamuti on kontserdiga kirikus. Sa oled ostnud pileti territooriumile, kus jumalasõna on
selle territooriumivaldajate orgaaniliselt lahutamatu osa. Miks sa nüüd siis nurised, sa ju teadsid, millisest lävepakust sa üle astusid!?
Rääkimata neist "vastu seina kusejaist", kes lähevad ka võõrale territooriumile oma seadusi kehtestma.
Viljandi Folk on pärimusmuusika festival, mille kontserdid toimusid eri paigus. Minu arvates on väga ebaviisakas ühes kontserdi toimumiskohas sundida viisakuse väega kontserdile tulnud inimesi läbi viima rituaale, mis neid solvata võiks (pean silmas teiste religioonide esindajaid või ka uskmatuid).
Jah, olen ka ise enese harimise mõttes erinevates kirikutes jumalateenistustel käinud ja viisakusest tseremooniaid kaasa teinud - see ei võta ju tükki küljest ära ja pole viisakas minu ümber pingesituatsioone luua. Aga ma olen tealdikult läinud nn võõrale territooriumile.
Folgil kava lapates ja valikuid tehes eeldaksin ma järgmisel aastal Jaani kirikus toimuvate kontserdite taga tärnikest, selgitusega, et mh viiakse läbi ühe konkreetse usundi rituaale.
Ehk siis, Folgi ajal on mul alust eeldada, et Jaani kirik on üks kontserdisaalidest.
Pissijutt ei ole see jutt, mida rääkida inimestele, kes on kokku tulnud kontserti kuulama. Selline info ei ole kohane, ei sobi kokku pärimusmuusika kontserdiga. Kontsert ei ole loeng, õpetus vms.
Olin samuti Jaani kiriku kontserdil ning tõttöelda olin samuti hämmeldunud epistlist, mida peeti. Seinale pissijatest ei tea midagi - ilmselt olin teisel kontserdil. Seekord olid teemaks mõned kiirustajad, kes lisaloo ajal tõenäoliselt teisele kontserdile lahkusid.
Nädal aega varem viibisin Haapsalu Toomkirikus vanamuusika kontserdil ja institutsionaalset kohalolekut rõhutati oluliselt hillitsetumalt, ent seda sümpaatsemalt.
Ses osas nõustun postituse autoriga. Sõnumi edastamiseks on erinevaid mooduseid ja kristlased peaksid samamoodi suutma austada ka teisi, mittekristlastest kontserdi külastajaid.
Riiklikul toel renoveeritud kirikuhoone "territooriumil viibimine" pole argument.
Kas see pole mitte folgi kirikukontsertite traditsioon, et alati on õpetajale ka alguses ja lõpus sõna? Ma mäletan selliseid minijutlusi Jaani kiriku kontsertide alguses 90ndatest ka.
Selles osas, kas pissijutt käib kontseriga kokku... Ma ka eelistanukd seda mitte kuulata, aga see oli ju reaalsus, kui ringi vaadata. Minule siiski meeldis õpetaja julgus seda öelda. Teate, mis mina sel hetkel mõtlesin: lahe julgus, äkki tõesti süstib ta inimestesse omakorda seda julgust, ja kui inimene kõnnib mööda vales kohas kusevast folgilisest, siis ta vähemasti hõikab manitseva märkuse. Lihtsam oleks ju mitte välja teha.
Postita kommentaar