Sõna „tasuta” on üks kõige võimsamaid sõnu üldse

Kui ma oleksin kuri tulnukas mõnest tobedast filmist, siis üks inimkatse, mis ma läbi viiksin, oleks selline, et püüaksin kinni mõne eestlase, seoks ta kinni või pistaks puuri ja hakkaksin uurima tema reaktsioone sõnale „tasuta”. Näitaks talle seda sõna paberil, siis raadioreklaamis, telekas, hinnasildil jne.

Et ma kuri tulnukas ei ole, siis sellist katset ma läbi viia ei saa, ega taha ega peagi, sest tulemus on ju teada. See maagiline sõna „tasuta” on üks kõige võimsamaid sõnu üldse, üsna kindlasti eestlasel pulss kiireneb, märatsemine ja katse sooritaja igale poole saatmine lõpeb ning pupillid suurenevad – mida tasuta pakutakse?, ajus aktiveerub ruumi geomeetriat analüüsiv piirkond – enne tasuta asjade rabamist on mõistlik teada, kui palju kraami koju veel mahub või kui palju õnnestub kohapeal endale sisse süüa/juua ja kaenla alla krabada. Saamahimu saab tugevamaks vabadusse pääsemise himust, ta on nõus oma liigikaaslase maha lööma, et midagi veel rohkem tasuta saaks. Kui tasuta saadud asju enam koju ei mahu, siis ilmselt võtab ta tasuta saadud asjade ladustamiseks kasutusele ka sellesama puuri, kuhu katse läbiviija ta alul sulges, jäädes tasuta asjade lõppedes sellessesamasse puuri oma tasuta asju valvama. Õnnestunud tasuta asjade omale koju äravedu on eestlase elu kõrghetk, see on suurim nauding, unelmate täitumine, eneseteostuse kõrgeim aste.

Juhul kui eestlane ei saa midagi tasuta, ei ulata, jääb ilma, enne tema saabumist saab otsa vms, siis laguneb ta maailm koost, ta muutub apaatseks. Elu mõte kaob.

Et õiglane olla, võib sõna „eestlane” ilmselt asendada sõnaga „inimene”.