Jõudnuna eile pealelõunat maanteel seisvate autodeni oli ülimalt loogiline võtta vastu KOHE otsus, kas kolonnist mööda hangesid mööda suruda või KOHE ots ringi ja tagasi - tagasiteelt ju just tulime ja see oli sõidetav. Ilmselt tundnuks me endid hiljem üpris rumalasti, kui jäänuksime sinna kolonni lõppu seisma, midagi ootama, lagedal väljal, tugevas tuisus, kuhu igal hetkel autode vahele lund juurde tuiskas. Ja kus teiselpool mõnesajameetrist lumevälja samasugune ja vastassuunda sõita sooviv autode rivi ootamas oli.
Need sealsed autod ei saanud ümber keerata sest lund oli juba liiga palju? Aga sellise ilmaga peab ju igal juhul labidas kaasas olema. Ja ümberkeeramise platsi peaks igaüks jaksama puhtaks ajada. Ma saaks aru, et bussid ja veoautod ei saa keset maanteed ümber keeratud…
Ühesõnaga, jättes teelõigu täpsustamata, surusime oma vana Quattro-rimakaga seisvate autode vahel slaalomit sõites mööda hangesid neist mööda, maanteel risti oleva veoautoni, mille traktor parasjagu sealt minema tiris. Ja siis, poolpalavikuliselt kiirustades, aega raiskamata, mõned korrad kinni jäädes labidaga kiiret tööd tehes aina edasi. Võidu juurdetuiskava lumega.
Jah, selline kolonnist möödarallimine võis näida ülbitsemisena, millest muidu need paar teravat repliiki, kuid peale otsust edasi põrutada, kestis kogu toppamajäämine meie jaoks ca 20 minutit. Lasknuks end ise ja vabatahtlikult kinni tuisata, istunuksime seal võib-olla tunde ja tunde. (ilma lumesahata seda pundart seal lahti ei saanuks arutada. Kui just aru pähe ei võetud ja endid ümber ei keerataud/kaevatud/tõmmata lastud.)
Tänud kastiga maasturile, kes meid lõpu eel nööri otsas labidatööst päästis.
(talvel võiks igaüks oma auto esiosas pukseerimiskonksu või aasa üles otsida.)
(kehva rehviga maastur liigub lumes kehvemini, kui hea rehviga neliveoline sõiduauto.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar