Vahel näib, et väikene nukrusefoon on inimese loomuses. Ja et peabki olema. Peabki kogu aeg taoline väikene „häda“ olema, et hoida joonel ja võib-olla ka natukene tagasi. Ma ei pea silmas „tahaks kaugele ära“ nukkerolemist, vaid sellist… „tahan, aga ei saa/oska“. Mis nt harmoneerub vastava muusikaga ja mis seesmiselt puhastab. Mis näikse automaatselt kaasnevat mõtete omamise võimega.
Noil hetkeil näib rahulolust tiine muretus alaväärsena.
Imelik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar