Rumala inimesena on õnn (aegajalt) viibida väga intelligentsete inimeste hulgas, kuulata, saada parandatud ja saada vastuseid. Tõsi, see õnn on lahjendatud ennastsüüdistava piinlikkusega – miks ma küll nii umbselt loll olen?? Või siis veidi ennastõigustavamalt, miks ma nii vähe ja veel ka valesid asju tean? Millised on need õiged asjad, millised valed?
Tundub et siin ilmneb humanitaaria ja reaalia vastuolu. Igapäevaelu vs igapäevaelu suhtes nurgatagused teadmised. Inimest inimeseks tegevad kunst-kultuur vs valemid-teooriad. Ümbermõtestamisi võimaldavad distsipliinid vs päheõppimist nõudvad faktid.
Viimasteta ei saa, kuid keskendudes aastaid valemeile, ei jaksa-oska-saa samal ajal elulisematele teemadele pühenduda.
Seega, vahetada lapsepõlvest tänaseni meelde jäänud erinevate Žigulide kolvikäikude ja –läbimõõtude teadmine millegi inimlikuma vastu! No näiteks suurlinnade väljakute-parkide ja ooperimajade nimede vastu. Kursiga 1:1.
(Googlest leitavus pole argument, sealt leiab nii Wieni nihkeseaduse kui Rober Burnsi, viimane on aga ilmselt elulisem teadmine kui see esimene)
2 kommentaari:
lihtsam on nutitelefon ja 3g pakett osta, saada ooperimajad netist üles otsida.
Seda küll, Googlet on hea taskus kaasas kanda.
Aga oma lolli peaga võiks ju ka midagi asjalikku teada!
Postita kommentaar