Eesti kõrgkoolilõpetajate hulgas on 2 korda rohkem neide kui noormehi. Paar mõtet, et miks see nii on?
Väärtushinnangud. Meelelahutus, mida noor suht palju tarbib, muutub minu arvates üha labasemaks ja tühisemaks. Taolises kultuuriruumis elamine ei soodusta intellektuaalseid huvisid.
Ehitaja teenib rohkem kui väga suur osa haritumaid inimesi. Milleks õppida kui seibi niigi peale pritsib? (ilmekas näide on praegune arstide streigi ja madala palga teema). Selle asemel et mingis koolis mingit jura pähe ajada, võib kohe normaalset pappi teenida.
Noor ja ebaküps inimene üldjuhul areneb, vahel ka kiiresti. On tore, kui kooselav paar enamvähem samas tempos ja suunas arenevad. Kuid kui areng on erinev, siis on ka pinged vältimatud. Enesest palju rumalamaks maha jäänud või targemaks saanud elukaaslast on keerukas aktsepteerida. (eriti keeruline on rumalal mehel targemat naist taluda, targutab raisk. Mehe ego) Ja ega vanast harjumusest kaua koos olla ei jaksa, ei ole mõtet, ei tohikski. Selle lõigu mõte on see, et kui meie rahvastik sooliselt nii erinevalt haritud on, siis on noortel õnne leidmisega raskusi. Ja kunagi noortena teineteist leidnud, olemasolevad paarid kipuvad lagunema. Ütleme siis, et selline faktor saab meie perekondi mõjutama, natuke.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar