Paar kajastust Punase Hanrahani minu arvates asjakohasele mõtisklusele: Marta, Ematehnik, Bobik.
Asjakohasuse all pean silmas islami võimalikku imbumist Euroopasse, ja kui Eesti piirid avanevad, võib ka siia igasugust rahvast tulla. See ei ole probleem homme, aga nt 50, 100 aasta pärast?
Eesti patriarhaalsus? Mulle küll tundub, et suurele hulgale meestele on pidevalt vaja tõestada, kelle jalas püksid on, kes on kodus peremees. Tõsi, tundub et see on pöördvõrdelises sõltuvuses mehe intellektuaalse küpsusega. Kuid poetagused jorsid üritavad ikka küll võõraste juuresolekul oma eite enesele alluma panna. „Tõsine mees“ on ju veidi jõhker ja hoolimatu pehmete väärtuste suhtes, hoolivus on nõrkus! Umbes niimoodi portreteeriksin ma poetaguseid ja üldse arvestatavat osa lihtsa koega mehi.
Täiendus: see lugu tuli veel eitede paikapanekuga meelde.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar