neljapäev, juuni 28, 2007

Kahepalgelisus ja raha

Noh jah, asjade kultust ja rahale orienteeritust mõistame avalikult hukka. Peaaegu kõik justkui nagu mõistavad. Kuid mulle tundub, et tegelikult on pea kogu meie ühiskond kaelad õieli vargsi piilumas, kui palju naabril/tuttaval raha, st tarbimisvõimekust on. Selle põhjal kujunevad siis normid, normaalne on kuus x tuhat krooni autole, y tuhat reisimisele jne kulutada. Ja kui keegi ise või kellegi tuttav selliseid norme ei järgi, ei ole normaalne, siis see on probleem, mure, vale ja imelik.

Kui paluda kellelgi ennast või kedagi teist ühiskonnas positsioneerida, habitust kirjeldada, siis esmalt käivad mõtted ikka mööda rahakotte.

 

Miks see teema mind jälle torgib? Sest elu mõte ei ole raha teenida ja seda siis nn normaalsete inimeste kombel kulutada.

 

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Hm, miks mina ei tunne end häirituna, kui nii rahaga võrreldakse?

Sest ma olen sellest üle, mitte küll ignorantsusega...
Küsimus on enesetundes, aga kui see sind häirib, tahaksid olla samasugune??

Aga me ei saa unustada, et odavaimad naudingud on tihti need, mida saame raha eest osta, just siis kui seda tahame.

Imaginaarsete asjade "sünnitamine" või lihasuretamine õndsuse nimel kahjuks on äärmused. ka normaalses maailmas.

Urmas ütles ...

Mulle tundub, et kõik ei ole sellest üle. Raha kui ühemõõtmeline skaala mõõdab maailma ühemõõtmeliselt, ja selline minu arvates väärastunud (vaene) tagasiside moonutab maailma. Põhjustades rõhuasetuste muutumisi, st keskendutaksegi ostuvõimekusele, selle näitamisele jne. Ja vaimurikkad ja muidu toredad raha mittetagaajavad inimesed (eiei, ega ainult nemad toredad ole) satuvad justkui põlu alla, nad on mingid imelikud.

Mulle tundub nii, vaadates seda tõmblemist ja murelikkust, kui midagi veel ostmata on.