See hauanduse teema on jätkuks suremiseteemale. Surmaga tundukse aga nii olevat, et see on sest ajast mil enam ei elata 3 põlvkonda ühe katuse all ja kogu aeg ei ole keegi kõrvalkoikus suremas (vanadusse, haigusesse), et sellest ajast on surm inimestele võõraks jäänud. Teine põhjus on ka vast see, et muinasjutud teispoolsusest pole enam nii popid. Kolmas see, et inimelu väärtustatakse praegu väga väga palju rohkem kui alles mõni aeg tagasi. Ja siis ongi nii, et surm tänapäeval on midagi väga kohutavat, erakordset, jubedat, tülgastavat, elurikkuvat, karjuvalt peitu-tahaplaanile lükkamist nõudvat (siin ei ole mittemingisugust hinnangut). Arvatavasti oli ka haudade eest hoolitsemine seepärast toona, toonastele inimestele loomulikum kui tänapäeval.
Maailm on avaramaks muutunud kui 100 aasta tagune koduküla ja see kümmekond km millega ilmaelu siis piirdus. Maailmaasjad pole enam nii kohakesksed, st erinevaid kohti on inimese elus palju rohkem kui vanasti. Et surnud vanaemast võib mõelda ka tuhandete kilomeetrite kaugusel, mis 100 aastat tagasi oli tavalisele inimesele võimatu, siis on tänapäevane mälestus surnud lähedasest ka vähem konkreetse maalapikesega seotud kui neil vanatädikestel kes praegu surnuaial oma lähedaste hauaplatse kõplavad ja noori kiruvad, et need nii hoolimatud on.
Sellised mõtted tänasel ilusal päeval.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar