Meil on siin viimasel ajal mingi tättehullustus, Tätte siin ja Tätte seal. Kõige erinevamad inimesed näikse justkui mingis nõiduses olema ja vorbivad ajalehtedesse uskumatuid seisukohti Tätte suurusest ja tähtsusest (nt ka 1000 pärast kuulatavat Tättet!). Umbes nagu Lenin varsti!
Pigem nõustuksin Andres Härmiga eilses EPL-s: Võib väita, et Tätte kehastab mingis mõttes vulgaarse pööbelliku rahvalikkuse – à la Võsapets ja Meie Mees – selget ja sirgjoonelist antipoodi. Kuid tegelikult on ta üksnes selle ümber-pööratud variant – rahvalikkus, kus dionüüslik, obstsöönne ja kehaline naudingulisus on välja tõrjutud ning asendatud lihtsa, apollonliku, võib-olla isegi protestantliku „vaimuga”, mida sageli sügavmõttelisusega segi kiputakse ajama. Ja kui keegi võtab nõuks tättemaaniaga mitte kaasa joosta, ei soovi lauluväljakul kollektiivses eufoorias massis lahustuda ja üritab kära suhtes neutraalseks jääda, siis kannaks ta justkui Tätte laulusõnumeist väljapoole jäävaid jõmluse, papi kokkulükkajate, kõvameeste jms tühisust kandvate tegelaste väärtusi.
2 kommentaari:
ja miks oh miks kyll ei kirjutata Urmasest! ohh kole maailm!
Tore, et ära tabasid, ma ise ei söandanud nii otse öelda.
Aga ilmselt piisab (tätte)hullustuse ülespuhumisest mõnest arvamusliidrist, kes haaravad kaasa selle osa ühiskonnast, kes ise ei vaevu otsustama/mõtlema/kuulama, kes või mis on hea. Nt Tätte puhul on üks Eesti oluline teleajakirjanik, üks professor ja veel mõned inimesed Tättet ülistavalt esinenud, ja sellest piisab, et Lauluväljakutäite kaupa rahvast veenda, et Tättet kuulataksegi järgmised 1000 aastat.
Ei, aga Tätte on kindlasti muhe tüüp, keda sel aastal hästi müüa osatakae.
Postita kommentaar