Esimene maja on selline, kus pööningul eluruume pole, st tubade soe lagi on lumisest katusest kaugel, ja kui pööningul saab välisõhk suhteliselt vabalt liikuda, siis kogu lagede kaudu lekkinud soojus väljub kergesti pööningult – pööningul on külm ja lumi sulama ei hakka.
Teisel majal on lumise katuse all soe tuba. See, kuidas temperatuur katuses/laes jaguneb, sõltub soojustusest ja lumekihi paksusest – et lumekiht on halva soojusjuhtivusega (kuiv lumi on vaid paar korda halvem soojustus kui kivivill), on lumi vaadeldav seina/katuse osana (*). Sel juhul pole midagi imelikku, kui lume all, katuse pinnal temperatuur üle 0 kraadi on ja vesi mööda katust, lume all, allapoole voolab, et „õue“ külma kätte jõudes purikateks külmuda.
Kolmandal majal on kogu pööning soe, lisaks, katuseakende olemasolul lekib sealt tahestahtmata rohkem soojust kui soojustatud katuse kaudu – nii et kolmandas majas võivad soojuskaod tegelikult palju väiksemad olla, kui esimeses majas.
Lisaks eelnevale, nii renoveeritud kui uutel majadel võivad vihmaveerennides küttekaablid olla, mis jällegi hägustab purikate olemasolu ja soojapidavuse seost.
(*)
vaatleme lund seina/katuse osana. Ütleme et meil on ülihästi soojustatud sein, nt