15 küsimärki

Meie meedia on kerget meelelahutust täis. Paksult. Ju on siis nõudlus olemas. Ütleme, et see kerge meelalahutus on tarbijale halb, on vaimselt mandumapanev, inimest lihtsamaks-, ühetaoliseks muutev, mõttekategooriaid vähendav, kellegi jäljendamisele ärgitav, mõtlemisest ja vabadusest loobuma julgustav jne. Ütleme veel, et see tarbija vajab õigustust, miks ta seda kerglast kraami tarbib. (1) Olen kuulnud sellist õigustust, et inimene on peale rasket tööpäeva väsinud, ta ei jõua ega viitsi õhtul enam mõelda. Ja siis vahibki eratelekanaleid ja loeb kollast ajakirjandust. Mhm, ma ei saa aga sellest aru. Et kui väsimus kallal, siis jääb mõistus seisma? Või siis osa mõistusest? Ja siis tekib vajadus teist tüüpi, julgeksin öelda vähem väärtusliku, infovoo järele? Imelik, kui Pärt ära väsitab, kuulata törts Meie Meest peale? Et head ära tunda, tarbida vahel midagi halba? (2) Soov mõtteid mujale viia? Aga miks peaks need mõtted mujale peletama? Omad mõtted on ebameeldivad? Probleemid isiklikus elus, tööl? Stress? Kas meil on siis nii palju õnnetuid inimesi? Eratelekanalitel ja kollasel ajakirjandusel läheb ju hästi. No sel juhul tuleb Maiet ja Valdurit tänada, toovad meie rahvale kergendavaid hetki. Ei olda oma eluga rahul, tahetakse midagi MUUD? Et ise ei oska seda MUUD saada, siis laskutakse „seepi“ vaadates unistustesse? Madala enesehinnangu pärast soovitakse näha kedagi, kel veel halvemini läheb? Sel juhul tuleks „seep“ ausse tõsta, sotsiaalministeerium peaks „seebitootjaid“ toetama, SLÕhtulehte ja Kroonikat doteerima?

(1) Võib muidugi ka öelda, et ükski inimene ei vaja meedia tarbimisel õigustust. Vaatab mida tahab. Sel juhul pole sel mõttel mingit mõtet.

(2) Võib muidugi ka öelda, et ei saa olla sellist liigitust hea – halb. Ka sel juhul pole sel mõttel mingit mõtet.