Ma sain täna raadiost teada, et ma olen ekstreemturist. Üldse kõik need, keda tõmbavad igasugused loodusnähtused, kel on säilinud aukartus looduse ees, kes soovivad looduse ilu ja võimsust kogeda, kes peavad endid veel looduse osaks ja soovivad looduses toimuvast osa saada, vot need on tegelikult tülikad ja rumalad inimesed. Just selliste eest tuleb nt meri lindiga eraldada ja nad malakaga koju, urgu ajada. 9. jaanuari meenutades, enne veel ka lehe tarvis pilt teha, et siis hiljem kiri alla lisada, „segased surmapõlgurid“. Sest kui jalakene märjaks saab, saab ka inimese maine tee sealsamas otsa. Ja kes teab, äkki tuul puhub veel tsunamigi merest välja! Maru värk. Möllav meri on ju kole ja ka maismaalt vaadatuna väga ohtlik. Kohe nii ohtlik, et õuekippuja tuleb võimuorganite poolt tuppa tagasi peletada. Oh jah, kurb on raadiost päästjate ja politseinike hirmunud prõõkamisi kuulata. See, et autod võivad kitsastel tänavatel päästjate veoautodele jalgu jääda, see on teine teema. Nii palju siis Pärnust. Loodetavasti täna öösel seal siiski ei uputa, inimeseloodud (loodusjõude liiga vähe arvestavad) ehitised ja rajatised kannatada ei saa.
Aga tegelikult on praegu õues mõnus. Olin jälle pikalt tööl… pimedas metsas sellise ilmaga… see on… tõeliselt võimas, elamus omaette! Et vihma kallab, ei hakanud mere äärde minema, kuigi, heades riietes oleks ka rannas jalutamiseks parim aeg. Saarelolijana oleks põnev merel silma peal hoida, ega Stockholmi tuled juba ei paista (Ave Alavainu „Kes meist on Napoleon?“) :-)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar