Me elame pakendite maailmas. Ostes mingit kaupa, ei pääse me mitte kuidagi ka pakendi ostust. Peale selle, et maksame selle udupeene pakendi disainimise ja tootmise eest, maksame veel hiljem, et see pakend kuhugi ka ära viidaks. Kogu selle nõmeduse juures on aga üks väga mõnus asjaolu. Pakend tuleb avada! Selleks on tavaliselt vaja teatavat leidlikkust. Et pakendi avamise akti juures viibib tihtilugu mitu inimest, kujuneb sellest teatavat sorti kiiruse ja nutikuse võistlus. Meil kodus küll kujuneb. Mina, kärsitu inimesena muidugi haaran mõne aja pärast mõne tera- või tapariista ja purustan keeruka pakendi, mispeale Anneli pakendi jäänuseid uurides saab teatada, et „totu, see käib ju SIIT lahti“. Mispeale mina harjumuspäraselt disainerit täiesti arulagedaks inimeseks saan nimetada. Samuti ka puhkudel, kui toode seal sees purustustööde käigus viga on saanud… no mida nad pakivad niimoodi, et asja pakendi seest kättesaamisel see viga võib saada. … või siis kui osa tootest esmasest tarbimisest üle jääb ja teda mingi aeg veel ka kodus hoiustama peab… äralagunenud pakendijäänustes.
Olgu kohe lisatud, ei ole nii, et poest koju tulles Anneli kõigepealt noad, käärid, kirved, saed minu eest ära peidab. Osade jonnakate pakenditega on kõik vastupidi. Jah, pakendite ÕIGESTI avamine on pagana põnev. Nii, pakendimehed, lugege seda ja tehke zip – kang – hing – tõmba – lükka - rebi siit – painuta – keera - lõika pakendeid veel keerulisemaks. Veel üks mõte - keerulisemalt avatavate pakendite jaoks võiks poes kohe eraldi riiul olla. Ja karbil võiks olla „avamis-keerukus-klass“, skaalaga 1-5. Vot jäätise pakkimisel ei tohiks siiski väga hoogu sattuda, sulab veel kodus pereisa kirjutuslaual laualambi valgel ja „10 000 tavalisema pakendi avamise käsiraamat“ -u kõrval ära.
Siinkohal meenub, kuidas ma ükskord Goldrexi (või oli see Theraflu) üritasin paljaste kätega (rohkem küll hammastage) kätte saada. Tükk aega madistasin. Ei õnnestunud. (E. Baskin, Kunstisaalis) :-)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar