Riietusest

Praegustest ilmadest tulenevalt meenutavad neidude-naiste riietused mulle millegipärast üht H. Runneli luuletust.

On kevad ja kenad neiud
on jälle jultunuks läinud.
Nad vaatavad üle õla,
kui oled neist mööda läinud.

Hando Runnel


Üritasin korrektne olla ja Hando Runneli mailiaadressi leida, kuid tulutult. No et tema luuletuse siiapanekuks luba küsida. Helistamine või muul moel ühenduse saamine tundus kuidagi liigne tülitamine. Nii et, patustan. Kuigi, seda lehte uurides võiks ju siiski vist väita, et viidatuna ei pannud ma siin praegu kuritööd toime. Või on Petsil ikkagi õigus? Oh jah, keeruline nende õigustega.

Aferist või lollakas

Välja mõtlesin – poliitik olgu pigem aferist kui lollakas. Sest see viimane ei puhka, on 24 h selline.

Amatöörgrillija nõuanded

Sütt süüdates lase süütevedelikul imbuda, kohe päriselt nii palju kui on vedeliku pudelil või söe kotil kirjas. Ja enne küpsetamist lase söed ÜLENI hõõguma minna, muidu ei saa liha piisavalt ja ühtlaselt kuuma. (leegiga võideldes saad liha pruuniks/mustaks küll jah, aga mitte küpseks)

Šašlõkki vardasse ajades lükka liha alati VÕIMALIKULT KOKKU, et lihatükikeste vahel poleks vahesid, muidu kuivab väga ära.

Plunzerist

Vahetevahel käin siinse lehe külastatavust vaatamas, täna jäi silma, et mitu korda on siia ematehniku kaudu tuldud. Ja põhjus on siin, väga meeldiv üllatus. Aitähh ilusate sõnade eest!

Plunzerist. Päris kaua olen plaaninud seal ühtteist ära kustutada, või vähemalt täiendada-parandada (nt jutt keelest ja usust tulevad esmalt meelde). Aasta – paariga muutuvad arusaamised ikka omajagu ja mõne sealse väite pärast on täna (homme?) koguni natukene piinlik… aga et see on selline vaikne nurgake, kuhu harva satutakse, siis ongi ta niimoodi kuidagi jäänud… eks ma veel mõtlen, kas ja mida seal muuta.

Tsirkus presidnedivalimiste ümber jätkub

Reiljani, Rüütli sõnavõtud eile, Savisaare häma täna… selline on meie tipp-poliitikute vaimne tase!! Kohutav.

Lahtised WIFId

Mul on kodus PC ja läpaka vahel väikene arvutivõrgukene, My Documents ja veel mõni kataloog ühine ja printer välja jagatud (võrk Kristo soovituse kohaselt WPA-TKIP-ga kaitstud). Mingi päev avastan, et faile ei sünkroniseerita enam. Möllan ja möllan, proovin võrku uuesti arvuteid lisada, loon ka uue võrgu, no tee mis tahad, arvutid teineteist ei näe, aga nett on olemas nii mis mühiseb… öösel sain lõpuks pihta, kuhugi lähedusse on tekkinud uus wifi ala, ja võrgu nimi linksys, et mul ka selline ruuter, siis ei tabanud ära, et ma ju kogemata hoopis vale nimega võrgus…

Proovisin siis sellesse võõrasse ruuterisse sisse saada, saingi, kõik WRT54G vaikeväärtused muutmata, kõik „uksed“ lahti, kõik muutmata, sigatse palju tahad. Mart pakkus, et muuda SSID ehk wifi võrgu nimi ära, a’la „Urmas käis siin“ :-). Aga, äkki tuleb kunagi kasuks, kui ka teine hästileviv wifi kodus olemas on, nii igaks juhuks. Pealegi, tegemist on 7..9 megase ühendusega, vinge, tegin mõned testid, ja selle andmetel on tegu Elisa ühendusega.

Jajaa, juba keelasin läpakal seda võrku omatahtsi kasutamast.

Rehvid metsas

Kui kusagil makstaks vana rehvi eest kroon tükk, siis ma oleks kohevarsti miljonär, tiirutaks natuke Tallinna ümber metsades ja võpsikutes ja oleks siljon rehvi koos.

Meenub mõne aasta tagune plaan Kuressaarde rehvitöötlemistehast ehitada (teine link), kuid kui ma õigesti mäletan, tõmbasid keskkonnakaitsjad sellele tehasele kriipsu peale. Nüüd, mõned aastad hiljem on meil vähemalt rehvipurusti, kuhu saab tasuta kuni 8 rehvi viia. Just tasuta, see on väga oluline. Üle Eesti peaks nüüd sellise tasuta rehvikogumise süsteemi käivitama, et rehvivirnad metsades vähemalt ei suureneks.

Mees ja lammas

Stalagmiidid Suurupis

Mitu lolli pead on ikka mitu lolli pead

Nädalavahetusel käis Viljandis Võiduremontimine, ühel sugulasel oli vaja (roostes) autosummuti flantsist 3 polti kätte saada. Et mutrid olid kole roostes olnud, lõigati auto all poldid relakaga läbi, flantsiga tasa, sugulane proovis siis neid natukene puurida, edutult, olnuks vaja väga häid puure… mina siis Põnni ja isaga olime need ägedad asjamehed, kes nii lihtsaid asju kahe sõrmega muuseas korda teevad, tõime aga võidu tööriistakaste ja puurikomplekte välja (olin bussiga)… möllame tükk aega. Muuhulgas ajasime ühe poldi ja flantsi serva gaasipitsiga punaseks, no et ju on kinni roostetanud, mis muud, nürisime hulka häid puure ära, (hiljem selgus, et see soojendamine karastas selle õnnetu poldi korralikult ära) üks teritas puure, teised puurisid… õnneks teisi polte me punaseks ei ajanud ja nende puurimine läks suht libedalt. Möllame siis katkiste-poltide-väljavõtmise-vidinatega (mul selline Würthi kaval komplekt), ei saa, vidinad saavad viga, nii kuradi kinni. Siis avastab Põnn, et kuulge, poldipead ju teiselt poolt kinni keevitatud. Õhhhh!! Oh, jah, lollpead. Laseme relakaga teiselt poolt kõik siledaks, möllame jälle nende vidinatega, ikka ei midagi… kolkides keegi avastas, et poldijupp liikus… tuli välja et tegemist oli soonilise tikkpoldiga, polnud seal mingit keeret, lihtsalt sisse löödud/pressitud… tund-paar hirmus ägedat remontimist, hunnikuteviisi tööriistu (vahepeal oli meil seal 4 trelli, virn puure, mitu haamrit jne jne), sõimu, ja lahendus oli nii… paari minuti kaugusel, lasta relakaga teiselt poolt siledaks, võtta torn ja poldijupid välja kopsata…

Kole lugu kui ei malda naaatukenegi mõelda. :-)

Mida me endile ikkagi sisse ajame?

Asi läheb ära hulluks. Kanalas elavad kanad nii pisikeses puuris, et ei saa püsti tõusta ja ringi keerata, „elavad“ külg külje kõrval, et ei peaks ruumi kütma, et kana ei saaks liikumisele energiat kulutada, sisse söödetakse hormoonpreparaate, et kiiremini kasvaks, antibiootikume, et haigeks ei jääks. Lihakanade eluiga olevat umbes 1 kuu (kontrollimata fakt), selle ajaga kasvavat tapukõlbuliku suuruseni. Ja siis sööme selle kana ära.
(Kui ma EE ajast õigesti mäletan, siis ilma elektrita, st värske õhuta suudavad ühe meie suure kanafarmi kanad kas 1 või 2 tundi elus püsida, siis lämbuvad kõik – st energiavõte ei tohtinud nii pikki voolukatkestusi lubada)

Kusagil Soomes olla kunagi sigalatäis sigu ära lämbunud, kuna õhu koostist monitooriv arvuti jooksis kokku, isegi ventilatsioon on maksimaalselt optimeeritud, et kulutused küttele ja ventileerimisele minimaalsed oleks (kontrollimata fakt). Eks sama teema on ka sigade toiduga, liikumisvõimalustega. Ja selle sea sööme ka ära.

Sama on ka lugu piimaga, puu- juur- aed jne viljadega, st nende pritsimistega kõikvõimaliku keemiaga. Lisame veel GMO teema.

Hiljuti kirjutati Horisondis, et ka kõik maailmamered, joogiveedest rääkimata, on ravimijäätmeid täis. Ja me joome elu jooksul tonne vett.

Kõikvõimalikest maiustustest jm töödeldud inimese toidust ei taha mitte mõeldagi…

Kusagil laboris tehti katse, kus peale kahetunnist Fairyga pestud nõude loputamist leiti ikka veel selle pesuaine jääke. Ja nendelt nõudelt me sööme-joome.


Päris sünge. Need mõtted lükkas liikvele hetkel käiv Ööülikooli saade.

Tln-Trt

Et seekord tulime Tartusse bussiga, siis nüüd tean, kui tüütu on olematu kiirendusega autoga närvihaigete möödasõelujate vahel sõita. Mõne aeglasema auto taha tekib kolonn, kolonnis sees hakkab varsti tihe rebimine, üksteisest möödaajamine, nagu sõkutaks tainast. Ja heal juhul saab mõnel sirgemal lõigul eesmunejast vaid paar autot mööda. Audiga (A4Q 2.8) on ses mõttes ikka mõnusam, muneja taha toppamajäänud möllajatest ühe-kahe jutiga mööda ja saab jälle ökonoomset oma sõitu jätkata. Närvidele käivad ehk vaid maasturimehed, kelledel pahatihti kolonnides eriti suur vajadus autohaaval edasi möödasõite teha, õnnetuseks aga ei liigu ju need õõtsuvad, mittekiirenduvad kastid. Ma ei saagi aru, kui elutempo nii väga kiire on, miks siis inimesed omale neid aeglasi kolakaid ostavad, mis sõidumugavus see on, kui auto ei liigu, möödasõidud nii tõsised ettevõtmised on. Oh jah.

Aga noh, aega tuleb osata planeerida ja liiklemist rahulikult ja mõnuga võtta. :-)

Ahjaa, ja mööda sõites võiks ikka tiba enne oma reas kiirendada (eeldab mingit pikivahet enne plaanitava möödasõidu algust… mida muidugi mingi maastur kindlasti täitma kipub) ja alles siis vastassuunda välja keerata, saab palju rutem, neid sekundeid mil kedagi vastu ei tule, jagub siis ka teistele.

Chess Vanemuises

Kuigi muusikalid (enamused meil siin Eestis lavastatutest olen vist ikka ära näinud) pole minu lemmikud, temaatika ja teostus tunduvad tihtilugu kuidagi liiga kerged, kuidagi „odavad“, siis Chess suutis mind nüüd küll üllatada - kostüümid, karakterite kujutamine sõnalise osa kõrval ka läbi moderntantsu, lava... ühesõnaga, hästi tehtud, vaeva nähtud …kui veel ka ooperinäitlejad esitaksid…, ei ei, Gerli Padar, Lauri Liiv jt olid väga tublid, aga eks proffide esituses oleks ju VEEL vingem.

Seda et, see on nüüd siin täieliku teatrivõhiku arvamus.

Peskem käsi

Olen ikka poes käies mõelnud, et kas ja millal viimati seda käesrippuvat võidunud sangaga ostukorvi pesti? Või siis ostukäru käepidet. Päeva jooksul hoiavad neist kohtadest kinni tuhanded, kesteab_mida_enne_käes_hoidnud, kust_süganud, millal_viimati_pestud, higistavad käed. Nt uksi avades selliseid mõtteid ei teki, ukselinki ei hoita nii kaua peos kui ostukorvi.

Lihtlabasest füüsikast

Ikka ja jälle kohtab eksiarvamust, et kui põrkavad kokku kaks 100 km/h teineteisele vastu sõitvat autot, et siis on autode vigastused sama suured kui oleks 200ga vastu seina sõitnud, et kiirused justkui liituksid. Võrdsete massidega autode puhul võime niimoodi lihtsalt liita küll jah, aga selleks tuleb nad mõlemad ühele teljele panna, ühe kiirus on 100 ja teisel -100 km/h. Peale pauku jäävad mõlemad seisma, sellesse kohta kus nad kohtusid, no ok, mõned meetrid paiskuvad tagasi. Nii et kiirus muutub 100-0-ni, nagu ka paigalseisva seinaga kohtudes. Hullem lugu on siis, kui kohtuvad väga erineva massidega autod, nt veo- ja sõiduauto. Peale pauku ei jää sõiduauto mitte seisma vaid hakkab tagasi liikuma, veoauto paiskab ta tagasi, enamvähem sellise kiirusega millega veoauto vastu tuli, nii et sel juhul võiks jah umbes nii mõelda, et kiirused lihtlabaselt liituvad. Edasi peaks juba kineetilisest energiast mvv/2 rääkima, aga seda pole mõtet siin üle nämmutada.

Loota või karta

Kas loota, et Savisaar kui venekeelsele valijale kõige lähemal seisja, üritab venelastele selgitada pronkssõduri tähendust eestlasele? Või karta, et Ansipi ja Savisaare vastupidised avaldused on kokkumäng, korjamaks lihtsalt vastavaid hääli, et peale valimisi taas kokku sulanduda?

Eks selle õnnetu pronksmehe tähendust tuleks mõlemale poolele hoolega selgitada. Aga eestlastelt ootaksin rohkem peremehelikku suuremeelsust. Me oleme uhked, kui nt Austraalias aastakümneid elanud väliseestlased on eestlaseks jäänud, eks meie venelastega on ju samamoodi, ka venelane võib lojaalne Eesti riigi alam olla. Lihtsale venelasele oli II MS lõpp väga väga oluline sündmus, ja nende järeltulijatele, lisaks siis veel teadmata kadunuks jäänute sümboolne mälestamiskoht, kohutavalt palju haudasid jäi ju sõjas kaevamata. Ja kui arvestada, et pooled Narvakad ei tea kes on Arnold Rüütel, siis ei saa ka pronkssõduri juures käijad suure tõenäosusega aru, miks nende kalli kuju kallale kiputakse.

Rauaaeg veetorudes

Räägitakse, et meil on tehnikasajand. Inimene käib kosmoses ja kilomeetrite sügavusel maa all. Igal eluvaldkonnal kohtame kiiret arengut, AGA, on vähemalt üks valdkond, kus aeg peaaegu et seisab, no viimased 100 aastat vist küll – ja see on veetorundus. Jah, on tulnud vask- ja plasttorud, kuid vana „hea“ pool ja kolmveerand jne tollkeermega süsteem on ikka liigagi elujõus. Paneb päris imestama, kuidas küll takk ja õlivärv on keermeteibile ruumi teinud, ja seda juba 20 sajandi lõpul!?!?!?! Ehituse valdkonnas on nt lülitid, pistikupesad tänapäeval sellised, et lähevad peaaegu ise seina, juhe hakkab ise, kruvideta, vajalikku kohta külge, tehnikas on survestatud vedelikud ammu torudes ja voolikutes, millede tihendamine on naljamäng, on kiirliitmikud, kavalad tihendid, väga tõhusad ja töökindlad ühendused, ja surved on kümneid kordi suuremad kui veevärgis. Aga veevärgis poleks keermeteibita ilmselt piisavalt põnev. Poola torumeestel poleks mõtet Prantsusmaale minna, kui see nii nöök töö poleks. Mis mõnu see oleks, kui võtad karbist mõnekroonise kummiservaga metallseibikese, paned vajalikku kohta vahele, keerad MEETERmõõdustikus võtmega kergelt kinni ja see liide on tihe?

Miks ma siin käran? Eelmisel nädalal tegin Gerli pool ja eile metsas traktori kallal natuke torutöid, ok, voolikutöid, tehnoloogia vahe on 200 aastat, mitte 100! (veelkord, veevärgis on surve vaid max 4 bar (=40 m), 6. korrusel tiba üle 2 bari, traktori hüdrosüsteemis 180 bar-i)

Nokumahl

Anneli juhtis minu kui siiski vist reklaamituima inimese tähelepanu ühele kummalisele reklaamikampaaniale. Linnad, isegi Kuressaare, on täis kleebitud tomatitest sätitud noku kujutisi. Väga huvitav. Ja tõesti, see on tomatimahla reklaam, kus räägitakse potentsist… ma ei ole vist sobiva orientatsiooniga, igatahes mul kaob küll sellele reklaamile mõeldes tomatimahla isu ära, ei sobi mulle sellised assotsiatsioonid. Valinud siis sihtrühmaks vähemalt naised… khmkhm, nt et mõjub näonahale hästi või nii. Et ananassimahl mulle eriti ei istu, jätab see naise keha kujutav mahlareklaam mind sedakorda külmaks. Kui toode ikka nii valmis on ja tootearendusele pole vaja kulutada ja ostja on nõus just sellist hinda mahla eest maksma, muudkui reklaamigu, pildugu raha plakatitele. Aga tulla mind kui meest sellise seosega mõjutama, ei, ei kutsu tarbima, kuigi see peaks vist reklaami eesmärk olema.

Uhkusest

Kuigi ma pole Islandil käinud ega selle maa kohta miskit lugenud, meeldib mulle sealne rahvas juba ainuüksi teistelt kuuldu põhjal. Mitte ainult sellepärast et nad Eesti iseseisvust esimesena tunnustasid ja selle auks meil Islandi väljak on, ega sellepärast et seal kõigi isikuandmed avalikud on, vaid sellepärast, et sealne väikene rahvas austab tööd. Et seal ei kardeta ka vähemprestiižikat tööd teha, nt õppejõud müüb õhtul rahumeeli kioskis lilli. Meil on aga nii, et nn lihtsamat tööd (või tööd millest osa moodustab see nn lihtsam töö) ei kõlba teha, ei sobi, ei peeta kohaseks, mida ta õige mõtleb? ma olen mingi koristaja vä? ma ei ole mingi katlakütja et oksi hakkan metsas põletama! jne. Tulemuseks on arusaamatused, seni sujunud koostöö katkemised, rahade toppamajäämised, mõttetud ajaraiskamised, riiud, sel korral erisoovidega kliendi äraminek konkurendi juurde.  

Mure ETV pärast

Tänases Argipäevas räägiti ETV-st ja ER-st. Ja mul hakkas jälle ETV pärast süda valutama - eks see ole aja küsimus, kui jälle mingid poliitikud vaadatavuse numbritega rahul pole, mis tähendab seda et ETV on sunnitud Pealtnägija ja Laulge kaasa taoliste asjade mahtu veelgi suurendama… loodetavasti ei hakata AK-s horoskoope lugema ja ei räägita, kellega Brad Pitt täna söömas käis. Teine oht võiks olla villureiljanlik arusaam meediast, st kellelegi ebasobiva jutuga saated tuleb lihtsalt sulgeda (a’la R2 Olukorrast riigis, siinkohal meenub veel Reiljani reageering ühele EPL artiklile Hommikutelevisioonis, oh jah), oht võimetusest mõista vaba meedia olemust.

Hoiame siis meie ainsale vaadatavale telekanalile pöialt.

Mis asi on ilu?

Ma olen juba päris ammu teadnud, et mul pole ilumeel kuigi hästi välja arenenud. Aga, mis see ilu ikka üldse on, geomeetriline sümmeetrilisus? Kiirendusega liikunud elektronilt eraldunud ja siis mõnelt objektilt peegeldunud elektormagnetlaine teatav lainepikkus ehk siis teisisõnu nähtava valguse mingi värvus? Sümmeetrilisuse ja värvuse kombinatsioonid tekstiilil, mööblil, ehitisel, transpordivahendil? Aga miks üks kombinatsioon on parem kui teine, ihaldusväärsem, õigem? Kes ja miks ilu defineerib? Seda muudab? Et ilu on vaataja silmades, kas siis üldse saab mingi üleüldine ilu olemas olla? Ei saa ju. Kas auto saab ilus olla? Minu arvates ei saa. Ses mõttes saab, et Audi on kole kui ta pole Quattro, nt manuaalkastiga Subaru on ilus jne, st nad on enavähem ilusasti tehtud. Prantsuse auto ei ole väga ilus sellepärast, et ta tehniline pool jätab soovida. Selline ilu kriteerium ei muutu ajas, vähemalt mitte nii kiiresti kui moeajakirjade, õigemini tootjate arvates. Kas selline ilu mõiste, mis kihutab kiiresti ilusat asja omama ja ühtäkki koledaks muutund samalaadset asja ära viskama, on parem kui minu ilu? Või nt mis asi on ilus pilt? Aga selline, mis on huvitavalt, põnevalt, hästi tehtud. Ilusal fotol ei ole ilus mitte tigu ise vaid harjumatu nurga all, suuruse, valgusega tehtud ülesvõte. Fotograafi mõte ja teostus. Seepärast polegi minu käest mõtet küsida, kas jalats või lips on ilus või mitte. Nad võivad olla harjumuspärased või mitte, mitte aga ilusad ega koledad. :-) Inimeste ilusolemisest ei oska ma seekord kahjuks midagi tarka rääkida.

See eelnev mõte võttis tibakene selgema vormi täna Vikerraadiost Pulverit kuulates. Päris tihti ei oska ma temaga nõus olla, kuid tema tänane iluteemaline jutt oli just see, mida ma oodanud olin. Ta rääkis küll oma kehaga rahulolematusest, kuid sealt koorus kenasti analoogne ilu käsitlus, kui ma siin ennist kirjeldasin. Pulveri jutust lühidalt: soov ilus olla on sõltuvus, sõltuvus TEISTE arvamusest, oskamatus tunda end ka siis hästi, kui mingid kohustuslikud, ajakirjadestnähtud elemendid, protseduurid jne puudu on. Tõi võrdluseks skandinaavia naisi, kes ei tunne paanilist hirmu „kole“ olla. Kes jaksavad ka muudele teemadele keskenduda, kes ei tapa oma tervist, keda ei haara paanika kui ta peab sättimata korraks poodi minema jne. Eks mingi aeg tekib ka täna eetrisolnud saade netti.

Lasteaed

Mulle meeldivad mootorrattad, kiired, mahuvad igale poole ja muidu vahvad asjandused. Nii et, kuigi endale ma vist motikat ei taha, liikluses nad mind ei häiri, sõitku nad siis esirattal, tagarattal või kiivril. Loomulikult mingu ummikutes autode vahelt läbi, ega nad seal ees foori taga ka kellelegi jalgu ei jää, suur tänu neile, et nad autoga ei tulnud linnaruumi hõivama. Kõik on ilus SENI, kuni nad kohutavat lärmi ei tee! Aga vot ka just selliseid rauakolakaid lastakse millegipärast ülevaatustel läbi. Ja nii on nad ka linnatäite kaupa rahvast häirimas, lapsi ehmatamas ja äratamas. Mõni plärinatola julgeb ka kiivriklaasi eest tõsta ja oma nägu näidata. Mõni veel eriti julge julgeb ka ajalehes seletada, et mida kõvem hääl, seda ägedam… ma kujutan ette, et poisike kes oma esimesel võrril korra sumpsi ära krutib, no et kuidas läriseb, et vot temast võiks aru saada… aga täismehed läristavad mööda linna ja hooplevad et see ongi äge… TEMAL on äge. Oh jah.    

Üks kunagine postitus.

Edevusest

Õnn ja edevus ei saavat kokku kuuluda. Kui see tõesti nii on, siis on see väga väga oluline ja suur lause. Õnne ma ei üritagi defineerida, edevust aga küll. Edevus, st elada oma elu nii, et see paistaks teistele lahe… PAISTAKS, TEISTELE… Mnjah.

Millise nurga all see Õnn sellise defitsiidi ja kriisi käes vaevleva eluga küll haakuda võiks?    

Laar

Eelmisel neljapäeval sai Laar Friedmani auhinna kätte. Väga vinge. Ja jõudu talle seal Gruusias.    

Suhtlemine on osa inimlikkusest

Sideturul käib viimasel ajal minu raha pärast vist mingi äge madin. Skype kõrval on nüüd hotifon, Simpeliga saab põhimõtteliselt tasuta rääkida (kellegagi niisama mulisemine on nt ummikutes käedvaba süsteemiga väga mugav ajaveetmise viis), Elisa ja Elion pakuvad koju kiiret netiühendust jne. Andku aga minna!


Naljakas, kui hotifonist end välja logida ja siis mobiiliga hotifoni numbrile helistada, annab teateks, et „mobiiltelefon millele te helistate, ei ole sisse lülitatud või…“ ja Skype Outiga annab kinnist tooni.

Suur tänu soomlastele

Mul on soomlaste üle tõsiselt hea meel. Ja selle üle, et eurooplasel on roosast läägest läilast tümps-tümps kissjuu, missjuu, laavjuu vahust lõpuks ometi kõrini. Ehk saadakse Eurovisiooni senistest stampidest natukenegi üle.

Saab näha, kas järgmisel aastal ka mõni mitterock lugu finaali pääseb.

Kaheksanullised

Horisondis üht huvitavat matemaatikaalast arutelu (soovitan kogu lõim läbi lugeda) lugedes trehvasin lingile. (.doc) Soovitan soojalt. Väga soojalt.

Kõikvõimalikud taolised minust targemate inimeste vaidlused ja väitlused on väga väga huvitavad lugemised. Mitte et sealt tõde (mis on tõde? vt 3. lõik) peaks/tohiks otsima(da), kuid argumenteeritud vaidlused on ilusad, mõtlemapanevad. Ja see ongi ju inimeseksolemise mõte.

Ja jälle ma tahaks interneti leiutajat südamest tänada.

Tsirkus Eesti moodi

Komöödia nimega „presidendivalimised“ võtab aga tuure juurde. Rahvas jälgib huviga, milliste skeemidega lagedale tullakse, kuidas iga erakond ürtitab just talle kasulikke situatsioone välja mängida. Üks venitab, teine praalib, et meie ei mängi kui Põhiseadust järgima peab. Riigitäis rahvast murrab pead, kas pragune president siis kandideerib järgmiseks ametiajaks või mitte. Nagu nüüd selgub, vaatab Rüütel õunte pealt, kas kandideerida või mitte. Tsirkus. Oi ma ootan põnevusega, mis mängu Suur Juht ehk Savisaar ise mängima hakkab, millega see lollitamine lõpeb.

Võiks ennustusvõistlusi korraldama hakata.

Vaatamata kõigele on mul väga kahju, et prof Tulviste selles jandis enam ei osale. Väärikas seltskond pakuks vähemalt väärikat vaatemängu.

Ära viska ära

Mulle meeldivad vanad asjad. Samamoodi ka vanad riided ja raamatud. Ja ka endaremonditud korter ja auto. Ma mäletan aastatetagust mõtet, kui vannituppa kraanikausi ette natukene tihedamalt põrandakütte kaablit panin, et hambaid pestes soojem seista oleks. :-) Mul on silme ees auto remonditud sõlmed, kinnikeeratud mutrid, oma käega, oma mõttega. Vanades riietes olen paljudes kohtades käinud, neis palju kogenud, need on minu riided, nad on mind katnud. Oma kingadega palju maad koos ära käinud. Oma loetud raamatutega olen osa oma eluajast koos veetnud. Oma nugade ja kahvlitega palju sööki ära söönud. Oma asjadega on tekkinud side, neis asjades on midagi, mida eelmistel kasutuskordadel olen neisse lisanud, neid käest pannes mõelnud kuidas ma neid järgmine kord jälle kätte võtan, ja uuesti kasutades rikastan nende tähendust mulle veel ja veel, need asjad on ajalooga, ja tulevikuga. Endakorjatud seentes on mõte, kuidas ma neid seeni kunagi talvel söön. Poe moos, restorani toit, uued asjad, riided, jalanõud jne on aga võõrad, minevikuta.

Sellist mõtlemist võib muidugi üsna haigeks pidada, elu ei koosne asjadest, on palju ülevamaid rõõme, mida elust otsida tuleks. Kuid tahestahtmata ümbritsevad meid asjad. Olgu need asjad siis sellised, et nad kestaks aastaid, et neisse jõuaks koguneda midagi, mis teeb neist tõelised asjad, et neid ei tahaks enne ressursi lõppemist välja vahetada.


Sel teemal oli mõne aasta eest Vikerraadios saade Kinnismõte, seal räägiti R. M. Rilke ja M. Heideggeri selleteemalistest mõtisklustest. Ühtteist on neilt ka eesti keelde tõlgitud. Nimetatud saates kõlas ka meie ühiskonna määratlus: me ei ela tarbimisühiskonnas vaid äraviskamisühiskonnas.

Rannap

Rein Rannap on vastuoluline mees. Mõni peab teda veidrikuks, mõni geeniuseks. Vahet pole, aga tema plaadid mulle meeldivad. Minu tänane kuulamine: see ja see.

MSN ajab harja punaseks

Natuke veel ja ma hakkan MSN-i vihkama. See mingi uus (8.0 oli vist, mingi 28 MB-ne mölakas) oli rõve, ei lasknud linke ftp-le panna, kukkus midagi sharema, maha ma seda võtta ei osanud, nii et uninstall nupu leidsin ruttu üles. Messenger.msn.com leht on aga järjekindlalt mingi x keelne, tuhkagi ei saa aru, niisama huupi ei viitsi ka linke näppida… netist leiab vanemaid versioone, kuid need nõuavad kategooriliselt uuema versiooni installimist. Õehh.

Ahaa, siiski, 7.0 töötab. Veebipõhine MSN oleks muidugi ka alternatiiv olnud.

Ei saanud vaiki olla

Sattusin Rohelise värava foorumit lugedes ühele sellisele artiklikesele. BBC-s selline jutt… kodumasinad standby-s 10..15 W? Selle jutu peale kaevasin teleka, ressiiveri jne kola passid välja. Ei ole sellist masinat mul kodus. Isegi teleka (vana hea CRT) standby energiatarve on 0,5W (ooterežiimis võib rahumeeli väita et W=VA-ga). Igaks juhuks ajasin veel naelad pistikupessa ja mõõtsin testriga üle. Jah, passid ei valeta. Nii et kodumasinate peale kokku tuleb paar vatti. Kuus siis umbes 1,5 kWh, aastas 20 kWh. Kui ma teevett keetes (vee erisoojus 4200 J/kgK (1J=1Ws), st 1 liitri vee kuumutamiseks 90 C võrra on vaja 0,1 kWh) panen kuu aja jooksul  15 (polegi nii väga vähe) liitri võrra rohkem keedukannu, teeb see juba sama suure kulu. Nii, ja kuhu see energia kõik kaob? Tuleb meie tuppa, nii see ooterežiimi kui teekeedu energia. Meil põhjamaal on sellevõrra soojem tuba, sellevõrra jahtuvad radikad seinas vähem, elektrikütte puhul on see arutlus üldsegi totrus, ahjukütte puhul kulub puid vähem jne. Suvel palavaga on teine asi, aga see kõik on niiiiii väike osa. Selle asemel, et ooterežiimide ümber jaurata, võiks oma maju soojustada, tulu oleks tuhandeid ja rohkem kordi suurem.

Parandus: arvutusvead parandatud.    

Prioriteedid

Selle asemel et pisiasjadesse takerduda, peaks inimkond ükskord ometi taipama, et nafta ja söega on lõpp lähedal. Absoluutselt kõik siin Maal põhineb energial, meie majandused lakkavad eksisteerimast ilma naftata, ilma elektrita, ja ka paljud inimesed lakkavad eksisteerimast. Ka see poleks mingi lahendus, kui me suudaksime tarbimise kasvu aeglustada, need kütused, milledel kogu meie elu põhineb, saavad varem või hiljem otsa. Komejant ja peitusemäng tuulikute ja päikesepaneelidega ei aita samuti.

Mida peaks tegema? Et ka uraanivarud pole lõputud, PEAME õppima termotuuma reaktsiooni juhtima. See on meie ainus võimalus praegusega ligilähedastki elukorraldust jätkata, meie kõige tähtsam asi, täna, homme, ülehomme, seni kuni sellega hakkama saadakse. Kõik riigid peaks kasvõi nt käibemaksu 1% võrra tõstma ja selle termotuuma uuringutesse paigutama. 10 % võrra tõstma! Termotuumareaktor on teoreetiliselt võimalik, meie kõige helgemad pead tuleb seda probleemi uurima meelitada, juba täna.

Keskkonnast

Epppppult asjalik jutuke. Ma olen juba mõnda aega mõelnud, et tahaks rääkida roheliste tihtilugu mõttetutest ponnistusets, et kära tehakse pisiasjade kallal, punnitatakse säästa kohtades, kus sel pole erilist mõtet, a’la foobia kilekottide ja pampersite vastu, teinekord liiga suured (keskkonna)kulutused ja pingutused prügi sorteerimisel ja transpordil, või siis ebaratsionaalsused stiilis elektriküttega majas säästulambid, iga asjaga saab vinti üle keerata. Kuid popp on iga nurga taga üritada säästa, ja kes kõikvõimalikku silmaganähtavat säästmist ei toeata, on justkui hoolimatu jõhkard. Ja nii ongi, et üliaktiivsed, füüsikat ja energiaringlust tervikuna mittehoomavad tegelased teevad suuri tegusid, pahatihti rumalaid tegusid. Just selliseid Epppppu poolt mainitud raamatuid ja artikleid oleks vaja rohkem ja rohkem kirjutada.

Miks ei ole hea aukudes pidurdada

Kujutlegem ette auklisel teel veerevat ratast. Kui amort on korras, ei kuku ratas kohe augu põhja, kuid maandub siiski kuhugi augu vastaskülje servale, et auto liigub edasi, tõstetakse ta jälle üles tee peale tagasi. See kõik sangutab silda, kakub tahapoole, kuid vabalt veereva ratta korral pole olukord väga hull. Kuid kujutlegem nüüd pidurdatud ratast. Ütleme et tegu on äkkpidurdusega, kui ratas on õhus, siis sillale mingeid jõudusid ei mõju, kuid augu põhjast või augu servale maandunud peaaegu lohisevat ratast on väga raske edasi rebida. Ja siis ongi nii, et kord mõjub ettenähtust, arvutatust kord palju suuremad jõud, kord jälle mitte mingit jõudu, kord kistakse ratast tahapoole, sillapulgad deformeeruvad, puksid venivad, ja kord jälle mitte, ratas venib auto suhtes aukude taktis edasi-tagasi. Oi kuidas selline asi silda sangutab, sillaremonti lähendab.

Seega, vältigem aukudes pidurdamist, võimalusel.

GPS-i kasutamisest

Mõne päeva eest kohtasin arvamust, et GPS on x° y,yyy’ režiimis tunduvalt täpsem x° y’ z,z’’ formaadist. Arvutame.

Geograafilise pikkuse täpsus: Maa ümbermõõt on 40 000 km, see on jaotatud 360 kraadiks, 60 minutiks ja 60-ks sekundiks. Seega x° y’ z,z’’ formaadis on 1 sekund 40000/1296000=0.0309 km ehk 31 meetrit (nimetaja 1296000=360*60*60). Kui anda sekundid komaga, saame täpsuseks 3,1 m. x° y,yyy’ formaadis 40000/(360*60*1000)=0,0019 km ehk 1,9 m. Vahe on, aga mitte tohutu. See on siis ekvaatoril. Pooluste poole liikudes (ida/lääne)pikkused üha lähenevad teineteisele, poolustel jooksevad üldse kõik, 180 ida- ja läänepikkust, kokku.

Geograafilise laiusega on tiba lihtsam: Laiust rehkendatakse alates ekvaatorist, 90 kraadi põhja ja 90 kraadi lõuna suunas, põhjalaius ja lõunalaius. Seega 40 000 km jagada 4-ga (nii palju on maad ekvaatorilt poolusele), s.t. x° y’ z,z’’ formaadis: 10 000/324000=0,0309 km ehk samamoodi 31 m, mis sekundi komaks teeb 3.1 m. (nimetaja 324000=90*60*60) ning x° y,yyy’ puhul taas 1,9 m. Laiustevaheline kaugus ei muutu, kusagil midagi kokku ei jookse. Et siis meie laiustel on laiuste sekundi vahe ikka 31 m ja kraad 1852 m, nagu igal pool.

See on nüüd teooria. Reaalne täpsus sõltub kindlasti veel seadmest enesest, häiritustest atmosfääri ülemistes kihtides ja ka ilmast kindlasti. Ilm on oluline sellepärast, et GPS satelliitidelt pärit elektromagnetlaine murdub läbides erineva murdumisnäitajaga keskkondi (pilvi, kus on palju vett), jõudes sel juhul GPS-i „ringiga“, kaugus tundub suurem. Pealegi, mingis keskkonnas levib el.magn.laine murdumisnäitajakordselt aeglasemalt kui tühjas ruumis - ta liigub pilves aeglasemalt. Sellepärast kasutatakse täpsete seadmete korral ka maapealseid tugijaamu, korrigeerimaks igasuguseid häiritusi. Kasutatakse ka erinevaid sagedusi, erinevad sagedused murduvad pilvedes erinevalt (vikerkaare põhjus), selle põhjal saab pilvisusest põhjustatud viga välja arvutada… kuid selliseid seadmeid me taskutes ei kanna. Kindlasti on veel mingeid kavalusi välja mõeldud, Google aitab edasi uurida.


Veel üks tähelepanek. Otsides GPS-ga mingit punkti (Geopeitus), siis kõigepealt anda GPS-le aega, mõned minutid kohe. Ja siis liikuda ühtlase kiirusega ja sirget trajektoori mööda. Silmadega otsides seda punkti, kuhu GPS näitab, kuid ise jätkates sirget ühtlast liikumist ja mitte liikuda kohe sinna kuhu nool näitab. Niimoodi mõned korrad otsitava lähedal edasi-tagasi kõndides leiab objekti rutem üles, kui pingsalt noolt jälgides sinkavonka kiirust muutes kohe „peale lennata“.

Uus tuuleke minu ajaveebis

Internet + Google on üks maailma kõige ägedamaid asju, enamvähem samaväärne Eesti eraülikoolidega (kirjelduste taasesitamise asutused). Siit ka ammune küsimus, kas on mõtet siia kirja panna võõraid teadmisi, mida ise olen kunagi kusagilt lugenud, see sama tekst on ju nagunii netis kusagil juba olemas? Kuid, kui info leidmine nõuab aega, siis kaob ka tuhin midagi otsima hakata. Seepärast luban enesele siin vahel natuke targutada, asjust mis on väga paljudele ammu teada ja mõttetu tüütu nämmutamine, kuid olgu minupoolne panus siis olla filter, saagu minu arvates väärt info lihtsalt korratud, ehk on kellelegi abi.

Pealegi, mu ajaveebi loeb paar kärsitud tüüpi, kes ei eriti viitsi netis ringi kahlata. :-)

Lugemist (kesk)erakondlasele

Üks põjus, miks siin viimasel ajal nii vaikne on olnud, on selles, et suure kirjutamise vahepeal üritan natuke ka lugeda. Et hetkel on pooleli Carl Gustav Jung „Mina ja alateadvus“, siis sealt ka mõte sellist pealkirja kasutada. Andunud (Kesk)erakondlastele soovitan eriti lk 64-68 lugeda.

Mõte laevalt

Soomes käies tekkis mõte, et igasugused ühiskonna- ja inimeseteadlased peaksid Eesti-Soome laevad omale „uurimispolügoniks“ valima. Sest seal kohtab väga laias valikus erinevaid ühiskonna ja indiviidide kihte, ja seejuures väga kokkusurutult. Selline pisikene riigi, planeet Maa mudel, palju erinevate huvidega, vaimsusega, viisakusega jne jne inimeste kogum.

Uurimise peaks eriti põnevaks tegema laevareisijate teadmine, et sealt ei pääse mitte kuhugi, ollakse justkui vangis, ning seltskonna mõningane erinevus tänasest ühiskonna ristlõikest. St joobnud lällajate konsentratsioon on kõrgem kui ühiskonnas tervikuna (ma ikka julgeks nii arvata) ja neid taluma pidajaid vähem kui muidu. Ehk siis tulevikuühiskonna mudel. Kardetavasti.

Veel, ma tahaks jälle (1, 2, 3) midagi ära keelata, seekord siis karaoke.

Transporteri šarniir

Ehk on kellelegi kunagi abi.



Vaja on 18 ja 24 võtit, tõmmitsat, haamrit, pakke, prussijuppi, pealehakkamist.

Transporter, vahetada, vahetus, sarniir, sarniiri.

Segadusest

Käisime eile KUMUs Kaia Lehari loengut „Sissejuhatus keskonna esteetikasse“ kuulamas. (tema eelmised Ööülikooli saated) Muuhulgas kõneldi mugavast ruumist, kohast, kodust, puhtusest, minimalismist, kodusest „pesa tunde“ tekkimisest.

Ja siit üks mõte, miks mulle ülipuhas ruum ei meeldi. Mulle tundub, et absoluudini viidud asjad ei saagi inimesele meeldida, „steriliseeritud“ ruumis on suur hirm midagi ära määrida, segi ajada, totaalset korda ja lineaarset geomeetriat totaalselt ära rikkuda. Nn mugavusala jääb vähemalt minu puhul ikka sinna kus termodünaamika II seadus on oma jälje jätnud, kus on väike meeldiv segadus, kus on oldud, kus kohtab inimlikkust, st mõtestatud tegevusest tingitud segadust (raamat lauanurgal, lusikas elutoas jne).

Kui nüüd rääkida (paljuski näitamiseks mõeldud?) kodudest, kus ei saagi midagi segi minna kuna pole mida segi ajada, siis võib-olla on see harjumise asi, mil seal ka minutaoline saaks kasutada selliseid ruumimõisteid nagu hubane, õdus, soe, mõnus, sõbralik, lähedane.


VEEL: See eelnev tekstike sai nüüd kogemata natuke kohendatud – mul oli meeles, et see jutuke jäi eile üles panemata ja tänaseks oli mõte edasi arenenud.

Kell 10 Klassikaraadios

Täna õhtul on Ööülikoolis Ülo Vooglaid. Tasub kindlasti kuulamist! Kui mu mälu mind ei peta, siis esimest korda oli see saade eetris 2 aastat tagasi talvel. Mind ennast polnud Tallinnas, 1 proge jupsis ja Anneli ei saanud saadet salvestada (väga suur osa Ööülikoole on mul ikka kenasti arvutis olemas, ja täna tuleb lisa, igatahes.)

Miks nad ähivad?

Imelik, miks tänapäeval noored naislauljad lauldes (või seda üritades) ähivad, puhivad, kähisevad, oigavad, käuksuvad, häälekalt hingeldavad? Nii hea on? Laulmist õpetavates õppeasutustes on ähkimist õpetama hakatud? Mingile osale meestele peaks taoline oigamine mingisuguseid assotsiatsioone tekitama ja see peaks plaadimüügile hästi mõjuma? Väga kahtlane.

Puujuurija

Tuli välja küll.

Sinimustvalge

Tuumaoht Allikul!

TUUMAOHT! Võimas. Äkki peaks allkiri seal paberil tagama raamatupoest tasuta füüsikaõpiku? Või peaks neil koolilõpu paberid käest ära võtma? Mhmm.  

Sündmustest Tšernobõlis

Paari nädala eest otsisin Elektrijaamade (luges Tammoja) konspekti välja, et üle vaadata, mis seal Tšernobõlis siis ikkagi juhtus.

IV plokk oli plaanis seisata, 1 turbiin seisis, teine käis, sellega taheti katsetusi teha (turbiin on siis see jurakas, mille sisendiks on aur ja väljundiks generaatori ringiajamine) 30% juures. Katsega hakati pihta, reaktori koormus viidi 50% peale, kuid siis keelas süsteemi dispetšer koormuse edasise alandamise (tõenäoliselt el.süsteemi stabiilsuse huvides). Reaktor jäi 50 % peale tiksuma, ja 8 tunniks!! Kuid need reaktorid on ehitatud 100% koormuse juures töötamiseks, väiksematel koormustel tekib nn radooni mürgitus (Ra rikub Cd vardaid), palju radooni -> reaktor väga halvasti juhitav (häiresüsteemid lülitati välja, sireenid ja tuled käisid personalile närvidele), ja personal oli niigi närvis, 8 tundi dispetšerilt luba oodanud, öö juba käes. Luba saadi, koormus langetati 30% peale, reaktor radooni täis, ebastabiilne, „laperdavat“ reaktorit juhtida üritav operaator tegi mingi vea ja koormus kukkus järsku 1% peale, alla 20% koormus pidanuks aga tähendama viivitamatut ja kohest seiskamist, kuid reaktori kaitseautmaatika lülitati välja ja hakati koormust taas tõstma, taheti ikkagi 30% juurde jõuda, katse ära teha. Koormus suudeti 7%-ni tõsta, otsustati, et katse tehakse 7% juures ära (20% on selle reaktori madalaim piir mil ta üldse töötada tohib), 2 minutit oli stabiilne, siis muutus juhitamatuks ja tõusis 10 sekundiga 100% juurde – südamik kuumenes üle, kütusevarda korpused purunesid, kütus puutus kokku veega, äge reaktsioon, korpus lõhkes, grafiitsüdamik süttis, plahvatus lõhkus hoone, vajus kokku. 100% gaasilisi ained sattus keskkonda, 30% tseesiumit ja joodi samuti. Põles, kopterid vedasid seatina, betooni ja liiva. Jahutus puudus, kardeti et sulab maa sisse - vardaid ei saanud sisse lasta, kanalid sulasid enne ära, U238-t polnud sest reaktor lendas laiali.

See oli nüüd see kõige primitiivsem reaktori tüüp + kohutavas koguses inimese lollust, tundidepikkust sihikindlat pingutust see vaene reaktor laiali lasta. Ja hakkama saadi.

Õua õua

52% eurooplastest usub Jumala olemasolusse, 54% eestimaalastest usub mingisuguse vaimu või elujõu olemasolusse. Arvud on tänasest EPL-st. Neeme Raud mainis mõne kuu eest Vikerraadios, et 85% ameeriklastest usuvad inglite olemasolusse.

Tule taevas appi!

Ülemiste järve taga metsas

Photoshopist

Mul on ammu plaanis olnud, et katsun Photoshopiga veidi tutvust teha. Fotokaga ringi kolades on päris mitu pilti arvutisse (ja koopiatena DVD-dele) kogunenud, kuid väikeste PS-i tutkimiste peale olen aga ikka vihastanud (pole tuhkagi aru saanud) ja Irfanview-ga rõõmsalt hakkama saanud. 12 tundi tagasi võtsin asja tõsisemalt ette ja nüüd oskan peaaegu korralikult  punaseid silmi kaotada ja saan ka mõnest nupust juba aru. :-) Äge.

Punaste silmade vastu on Photoshopi jaoks üks vahva scriptike kirjutatud. Nimeks RedEyeRemoval. Palju lihtsam kui käsitsi. ’Tea kas hammaste valgendamiseks ka kiiremaid lahendusi on kui see?

Panen siia ka ühe hoiatuse eestikeelse müügiloleva Photoshopi õppeCD kohta.

Rats

Panin pirukasse muna - jootsin telefoni „peakomplektile“ teised kõrvaklapid külge ja tulemus ongi nagu oleks peakomplektile teised kõrvaklapid külge joodetud. Et siis sai parem küll. Eile käisin MP3 mängijaga poes müüjaid kiusamas st erinevaid klappe kuulamas, ühed 160 eegused Panasonicud olid natukene vähem saastad kui ülejäänud.

Vahel on ikka hea telefoniga mp3-sid või raadiot kuulata.

Algab 30 aeg

Peale selle, et meie raha eest tehakse „teeremonti“, mille tulemusel tänavad siledamaks ei muutu (nt Lauluväljaku mägi), kaasatakse meid teeehitusse (lahtine, kinnisõkkumata killustik teel, Audil ongi esimene suunatuli katki), peale seda kõike käiakse 30 märkidega väga suvaliselt ümber. Pannakse enamvähem sinna kus juhtub, kaugele enne vajalikku kohta ja lisaks jäetakse ka külma rahuga lõpetamata. Vot selle viimase väga levinud sigaduse kohta ei saa öelda, et MEIL ON NIIII VÄHE RAHA.

Väga paljud juhid siiski märkavad 99% teeäärsetest märkidest ja üritavad neist mingit infot saada, märgipanijat usaldada, tema mõistuse olemasolusse uskuda. Ja politseiniku mõistusepuudust karta.

Olge valvsad. Ja targemad.

Sain Rocca Al Mare kaubanduskeskuse ees autosse istuda, kui juurde tuleb tugevasti meigitud tibi, ta olla leedukas, tutvustavat siin Tallinnas mingi riidefirma kaupa, aga et ta peab kohe Leetu tagasi hakkama minema ja tal veel kotitäis riideid üle, et kas ma pole huvitatud. Ajasin vastu, et ma ei tea tekstiilist midagi. Mimm seletas aga vigases vene keeles edasi, et ta kingib need mulle, näitas veel mõnda asja, mingid kampsunid vms, ülejäänud olid kinnistes kilekottides (kokku ehk pea 10 ühikut), hinnasildid peal ja puha, nii 250..400 krooni vahemikus, ma ei viitsinud jageleda, tõstsin siis koti autosse… ja siis, aga tal pole üldse raha et Leetu tagasi jõuda, neile ei maksta vms. Oh jah, tüüpiline nõks, luua potentsiaalse ostjaga personaalne suhe, tulla vastu, olla lahke, isegi KINKIDA, selleks et ostjal tekiks süümetunne mitte ostes, ja et ka koti sülle tagasisurudes justkui veaks müüjat-kinkijat alt.

100 kroonist olla vähe, andsin siis 300 krooni, mõtlesin et jagan sugulaste tuttavate vahel need riided laiali. Anneli kodus uuris neid hilpe, kaltsuka kraam kenasti kilekottidesse pandud ja kilekotid kinni sulatatud. :-) Maru värk. Mõnesaja krooni eest parklates säärast janti korraldada, kilekotte sulatada, hinnasilte vorpida, oh jah, vaesekesed.

Jälle Eesmaast

Ma ei saa torkimata jätta: sel nädalal oli Räägivad kordussaade, 22 juulist 2005, külaliseks Enn Eesmaa, meie 1 praegune presidendikanditaat. Jätkaks siis head tava, eelmise aasta juulikuus luges Eesmaa Vana telemasti varjus. Tubli. Me olime Anneliga poole saate peal
juba mures, et kas ta siis seekord tõesti polegi mõnda raamatut lugenud, aga, ära tuli, lisaks, on ta meie riigi kõige toredam ja parem inimene, kellest endast tuleks raamat kirjutada, ja loomulikult on ta ise väga paksu ja hea raamatu kirjutanud, ka SEE kogemus on tal olemas!!! Suurepärane!! Oivaline!! Võrratu!!

Soovitan kuulata (.ram), päris naljakas. :-)    


TÄIENDUS: Miks ma seda Eesmaad ikka ja jälle torgin? Näiteks V. Reiljan oleks ju veel palju palju naljakam. Aga sellepärast, et viimane ei saa tõenäoliselt ümbritsevast maailmast ja ajast lihtsalt suurt midagi aru, kuid Eesmaa tundus kunagi üsna adekvaatne.

Järjekordne vend on üles sulanud

Ma ikka ei oska pisikese Ixus 50-ga õigeid kohti teravustada.

Jälle energeetikast

Täna oli TTÜ-s foorum energeetikast, pühendusega prof Olev Liigi mälestuseks. Ega ma sealtoimuvast rohkem ei tea, kui ETV24-s juttu, aga et ma olen ka ise TTÜ-s tuulikufänne ja nende vaimustust reaalsusega jahutada püüdvaid energeetikud kuulanud, kujutan tänast üritust ette. :-) Panen siia ühe ilmeka lause, autoriks Rainer Nõlvak:

"Kui me vaatame seda tänast olukorda, siis tõepoolest tänased akadeemikud on oma koolihariduse saanud ajal, kus tuuleenergia kasutamine polnud majanduslikult võimalik."

Ma ei ole sellega üldsegi nõus, et TTÜ energeetikud mingis omas ajas elaksid, teadlaskond ei saa töötada omaette kinnises maailmas, seesama tehnika ja tehnoloogia suur arengukiirus ongi ju just ülikoolidest pärit, neil on seal silmad-kõrvad nii lahti kui annab. Meie teadlaskonna viga on ehk see, et nad ei räägi, ei selgita. (Reim) Ja veel sellest poolhuupi valitud lausekesest, jutt ei käi majanduslikust võimalikkusest, vaid tehnilisest võimalikkusest. Fakt on see, et igas sekundis peavad meie elektrit tootvaid generaatoreid ringiajavad turbiinid suutma 50 täispööret teha, aastaringi, suveööl ja talvepäeval, iga ilmaga, hoolimata koormusest st hetketarbimisest. Kui see on 100 % kindlusega tagatud, alles siis saame rääkida alternatiividest. Et ehk saab ka kuidagi teisiti, muul viisil kaasa aidata. Aga kisada, et paneme kohe kinni, a’la Rootsi ja Saksamaa, osta teistest riikidest sisse… kõik muudkui räägivad ja räägivad, mis sellest, et teemast ei saada mitte midagi aru.

Kui aega saan, panen siia kunagi oma nägemuse taastuv- ja põlevkivienergeetikast.

Pull

14 aprillil 2004 aastal plommiti Soo tänavat, st kraabiti suuremad mügerused üles ja aeti augud asfalti täis. Tee sai jõmpline. Mingi aja pärast sai jõmplisest teest aukline tee. Ja nii hakatigi 24. aprillil 2006 aastal taas seda sama lõiku plommima, suuremad augud aeti asfalti täis. Seega, taas pole lootust, et see tänav siledaks saab, et minu-sinu raha eest tehtaks midagi, mis kestab rohkem kui aasta-paar, millel mingisugunegi kvaliteet on.

Soo tänavast räägin sellepärast, et eelmine plätserdamine on selgesti meeles. (tol korral olen tänavanimega eksinud)

Jazzkaar ja ülilevi

Väga tore, et Klassikaraadio kannab Jazzkaare kontserte üle, kuid täna oli Saaremaal vist tegemist ülileviga ja sellepärast jäi kella 9-ne kontsert kuulmata, peaaegu kuulmata. Mhm.

Imelik, et nüüd, mil meri külm ja õhk soe, ülilevi oli. Nimetatud nähtus tähendab seda, et õhus on erineva õhuniiskusega horisontaalseid kihte, tüüpiline olukord on selline, et meri on soe, õhk jahe ja mere kohale tekib udukiht. Erinevates keskkondades on elektromagnetlainete murdumisnäitajad erinevad (ka valgus vette sisenedes ja väljudes) ja niimoodi ei pääse udukihti sisenenud raadiolaine sealt välja, murdub niiskemasse õhukihti tagasi, nagu valguskaablis, ja niimoodi pendeldades jõuab kaugemale kui ette nähtud. Naaberriigi territooriumile nt, lüües segi sageduskavad.

Täna sulasid konnad üles

Täna õhtul oli Karujärve ääres tõeline konnade kontsert, no vähemalt 100 krooksujat oli küll kuulda. Eile samal ajal, kell pool 11 oli vaikus.

Raag ja kulu

Raag rääkis eile, et kampaaniaid tehes peaks arvestama, et eriti meediast pärit sõnumeid võidakse kergesti vastupidiseks keerata, juhul kui see sõnum satub vastuollu inimese ja/või teda ümbritsevate inimeste arvamusega, lähikogukonna meelsusega. Nii et kampaania kulupõletamise vähendamiseks peaks vältima tule kontrolli alt väljumise argumente, peaks keskenduma väidetele, mida ei saa kergesti vastupidiseks keerata, märki muuta. Ja ümberkeeramatu sõnumi kõrvale ei tohiks lisada ümberkeeratavat sõnumit, muidu sõnum „tuli võib kontrolli alt väljuda“ (kuhugi ta ei välju, ega ma loll ei ole) nullib info „kevadisel heinamaal kihab igal ruutmeetril elu“ (ähh, ajavad lolli juttu, nüüd otsivad põhjendusi). Ilma esimese infokilluta oleks sõnum ehk mõjusam, ei põrkaks vastu seina, osad tikud jääks heinamaal süütamata.

Kulu

Mulle tundub, et tule maagilisus on üks ajendeid, miks kevadel selline üleriigiline massiline kulupõletamine aset leiab. Kurdetakse, et suured trahvid ei vähenda kulupõletamist, no ei saagi vähendada. Trahv ei tekita ju muud kui ainult jonni, mida kuradit, eluaegonpõletatud, ega ma loll ei ole, et tule metsa või majadesse lasen! Tegelikkus on aga selline, et lolle on palju, kes ei oska tuult arvestada. Minu arvates oleks mingisugust kampaaniat vaja, ja keskenduda tuleks putukatele, hiirtele, siilidele, konnadele jne elukatele. A’la Jah, sa oled tark ja ei lase tuld käest ära, jah, sa ootad sellist tuule suunda, et kõrvalolev maantee ei mattu suitsu, kuid miljoneid elusolendeid sa kokku ei korja, need hukkuvad tules igal juhul. Ehk mõjuks selline sõnum efektiivsemal, kui KEELATUD! TAHV! VÄÄRTEGU! jne.    

Sinised jaurajad

Et Subarud kipuvad liikluses vahel väga härga täis olema, :-) siis mõtlesin, et tutvun natukene nende kiirusomadustega. Mitte et meie vana 2,8 Audi A4 Quattrost (0-100 km/h 8.0 s) vähegi äkilistematele autodele kiirenduses vastast oleks või ma nendega võidu tahaks ajama hakata, aga no lihtsalt. Väga üllatav on see, et Subaru kodukas ei avalda sellist infot! Piilusin ka teiste riikide Subaru ametlikke lehti, sama lugu. Väändemoment ja võimsus annavad muidugi mingi ettekujutuse, kuid Subaru sihtgrupi jaoks on 0-100 km/h kindlasti väga oluline info. Kummaline.

Ajakirjade testide ja paari tuttava juttude põhjal tuleb tõdeda, et manuaalkäigukastiga Subarud on meeldiva neliveoskeemiga ja kaalujaotusega, asjalike mootoritega. Vahepalana mainiksin, et ma ise eelistan siiski Audit - vaiksem ja (igapäevasõiduks)(vastu puud sõiduks?) mugavam, ja jupp ja kasko on odavam, ja nt S4 on samuti suhteliselt terava minekuga (2,7 T mootoriga, mida ma vahel unes näen, on 0-100 km/h 5,6 s :-), ja neliveoskeem on vähemalt sama sümpaatne (TorSen). Kõige kangema Subaru, STI mehed võiks foori taga laiates endale meelde tuletada, et meil siin Eestis on ka RS Audisid, M BMW-sid, CL, SL, AMG Mersusid jne. Ja need saavad ilma jauramata liigeldud küll, kuigi saaks alla 5 sekundiga 100 sisse.

KUMU

Käisime täna KUMUs, ekskursioonil. Kui millegi kallal iriseda, siis tutvustav filmikene tahab küll kohendamist, kuidagi kole nigelakene oli. Ja veel, inimesed võiksid end vahelduseks pesta, arvestatav osa ekskursioonil osalejaid haisesid koledal kombel. Õhh.

Pärast ekskursiooni kuulasime Mart Laari loengut, väga asjalik ja põnev! Nagu Laarile kohane.

Homme jälle Kumusse, Ilmar Raagi kuulama.

Erimeelsus

Äriidee!

Hakata tootma rinnamärke, T-särke, nokamütse, salle jne rõivaid sõnadega „MUL EI OLE SÄÄSTUKAARTI!!“. Seda lauset võiks mõnel juhul veel täiendada: „kurat võtaks, kas te ükskord aru ei saa!?!“. Ma olen küsimusele „kas teil säästukaarti on?“ vist 1000 korda vastanud. Ja et ma vahel olen ikka nõus Prismas kassa järjekordades passima, siis küsitakse 2000 korda veel.

Moslemid kosmosesse!

Probleem. Moslemid kipuvad ka kosmosesse. Usumehed ja astronaudid arutavad, et kuhu palvetav moslem vaatama peab. Ja kui tihti palvetama peaks (juhul kui kosmoselaev pooleteise tunniga tiiru ümber Maa teeb ja nii ruttu ka seal ööpäev möödub). Ja kuidas moslem end seal üleval vähese veega piisavalt palju pesta saab. Tublid. Saatke ikka poolearulisi ka kosmosesse.

TÄIENDUS: Kasutasin sõna poolearulised. Tavaolukorras andku minna, kui on abi, kui meeldib, nii palju kui kulub. Aga hakata kosmoselaevas täiendavaid komplitseeritud tingimusi looma, et keegi saaks seal oma riitusi läbi viia, oh jah.

Kirjanidteemad lekkisid

Ma mõtlesin eile, et Leheneegri lekitatud kirjandi teemad on mingi nali, aga ei.

TÄIENDUS: Õnneks siiski oli nali. Segadust külvas see, et naljaga läksid kaasa ka ER hommikused uudised, kus just need teemad ette loeti.

9 akent ja 80C

Elu ja surm

Ökoloogiline jalajälg ja rumalus

Rumalus on üks jube asi. Rumal ei puhka rumal olemisest, ta on järjepidev. Hea küll, see on paljuski igaühe enda asi, kuidas ta oma elu elab, mida teeb, millest rõõmu tunneb, millised on tema tõed, KUID, keskkonnaalaselt ei saa igaühe enda asi olla, mida ta ette võtab. Inimkond toodab kohutavates kogustes pakendeid, et see kõik ka ise ära osta. Raiskab loodusressursse pakendite tootmiseks, täiendavaks transpordiks, prügilatesse vedamiseks, ladustamiseks või taaskäitlemiseks, ja jälle makstes selle kõik ka ise kinni. Pakendid muutuvad üha uhkemaks, üha suurema osa toote hinnast moodustab pakend. Ja selleks, et lolli tarbijat võrgutada, et pakend toote ümber meelitaks toodet ostma. Ja see pakend töötab vaid paar sekundit, mil loll tarbija lettide vahel kooserdab ja toote korvi tõstab. Ka tooted ise tehakse üha uhkemad ja kirevamad, kuigi see kirevus ei lisa tootele mitte mingisugust lisaväärtust, vaid on jällegi sulaselge loodusressursside, aja ja raha raiskamine. (a’la triibuline hambapasta, kihiline ja kuulikesega nõudepesumasina tablett, meie hilbud, autod jne jne)

Seega, me kõik paigutame päevast päeva oma teenitud raha pakendite kujundamisse, tootmisesse, utiliseerimisse, selle asemel et selle sama raha eest midagi targemat soetada. Ükskõik mida. Kasvõi oma eluaset soojustada, või olla nõus elektri eest rohkem maksma et elektrijaamu vähem keskkonda koormavateks ehitada. Selle raha eest võiks veel näiteks linnatänavaid parandada, et aukudes ei tambitaks bensiinist pärit energiaga autode amortisaatoreid kuumaks – st säästetaks kuni kümmekond % bensiini + purunenud autodele vajalike varuosade tootmine. Ei ole raha, ei ole raha, ja samas taome suure osa oma teenitud rahast lollustesse. Ja teeme suuri lolle ökoloogilisi jalajälgi ja mustame asja eest teist taga loodust. Oh jah.    

Loll variant

Kui keegi tuleb ütlema, et oled loll, siis on alati võimalus vastu vaielda. Ja juhul kui ütlejal justkui ka natukene õigus on, leiab ikka mingi vabanduse, miks midagi tobedat korda saatsin. Vahel on aga nii, et lollus on nii ehe, et kohe mitte midagi ei saa enda õigustuseks kosta.

Oli vaja 1 valgusti lakke paigaldada. Kõigepealt, kus kohast vool lakke vedada, selge, pistikupesast üles ja lae peale. Vedasin juhtme ära (kipsplaadi tagant, traadiga, igavene nöök), valgusti lakke, lambid sisse, kõik tipptopp korras, ainult kaitse veel kilbist  sisse lülitada… ja siis küsib Gerli, et kus lüliti on? Oh jah. :-)

Kiired ajad

Viimasel ajal olen käinud õhtuti Gerlil abis remonti tegemas, peamiselt elektritöid. Täna oli aga nii, et kell 8:30 võtsin Kadri pool akudrelli kätte ja kell 0:30 panin Gerli juures käest ära. Selle ajaga puuritud aukude kogupikkus on tõenäoliselt Tallinnast Roomani, kruve keerasime Roomast Tallinnani tagasi, ja juhtmeid vedasime pool nii palju. ’Tea kas peaks traktori maha müüma, metsa sinnapaika jätma, et saaks veel pikemad puurid ja ägedamad kruvikeerajad osta? Igatahes on mul nii kiire puhkus olnud, et üleeile sain 4 tundi metsas ja mere ääres kolada, eile vaid 2 tundi ja täna üldse mitte. Selle eest sai aga Gerli pool, nagu ikka, poole ajast kõht kõveras naerda.  :-)

Aja keeruline kulg ehk 2 pead ehk roosteussid

Solvumisest

Seekord sooviks ma sõna solvama ära keelata. Sellist asja ei saa olemas olla, ja teda pole ka vaja, täiesti mõttetu mõiste. Ja tegelikult on ka solvuma sama tarbetu sõna.

Põhjendus. Solvata saab ju vaid mõni lähedane, sõber, tuttav. Võhivõõras saab vaid halvemal juhul vihastada. Nii et me tunneme solvajat isiklikult. Solvumine eeldab solvaja käitumise muutust, kellegi tavapärase käitumise peale me ei solvu (ah ta ongi selline), ja iga päev ei jaksakski keegi solvuda. Seega, solvuda saab kellegi tuttava peale, kes käitub meie suhtes kuidagi teisiti (ta ütles mulle NII!). Nüüd tekib küsimus, miks ta käitub teisiti, ja viisil, et me selle peale solvume? Kogemata, rumalusest? Niisama? Pahatahtlikkusest? Tahab haiget teha? Jällegi, miks ta seda tahab?

Me peaks natukenegi rohkem meid ümbritsevate inimeste motiive analüüsima, lähedaste-sõprade-tuttavate käitumisi lahti arutama, end solvaja positsiooni mõtlema. Tahtliku solvamise puhul üritada mõista tema soovi panna kedagi tundma tunnet, mida me nimetame sõnaga solvumine. Igasugusel käitumisel on põhjus. Kellegi jamad tööl ei õigusta sulle nähvata? Sellesse solvamisevõrrandisse tuleb veel sisse kirjutada inimese haritus, elukogemus, hoolivus – mure selle üle, et miks ta küll mulle nii ütles, miks mu tuttaval on soov kedagi solvata? (Sellist asja, nagu ei huvita, ei tohiks samuti olemas olla.) Noh, ja ma usun, et väga suur enamus solvumisi siin maailmas on tingitud arusaamatustest ja rumalustest. Vahel lihtsalt kukub nii välja.

Näide. Ütleme et 2 sarnast inimest suhtlevad. Tõenäosus, et ühe räägitav jutt ei ole solvav, on 90%. See 0,9 tuleneb siis sõnaseadmise, mõtete väljendamise oskusest. Tõenäosus, et juttu interpreteeriv kuulaja ei solvu, on samuti 90 %. Sellise suhtluse mittesolvumise tõenäosus on aga vaid 81%. Mõlemad võivad valesti aru saada, eksida.


Sel mõistel on ka üks positiivne külg – ta hoiab meid viisakusraamides, hirmul, et äkki solvame kedagi.

2 sõpra pole üksteist ammu näinud

Kuuliauk vaadis

Nepijaht

Aastaid tagasi peeti nepijahti (nepp = metskurvits = Scolopax rusticola) ka kevadel, vesistes lodumetsades, mõnel lagendikukesel, nõks enne päikeseloojangut oli parim aeg. Eriti sooja ja niiske ilmaga. Nepp lendab aeglaselt, loperdades, madalalt, isaslind piiksub ja krooksub. Nii et segametsas kevadõhtuses valjus linnukisas on teda natukene ikka ette kuulda, et nüüd tuleb. Meie saksa jahiterjer Terri õppis mingi aeg ära, millist häält see lind teeb, kelle jahile teda kaasa võeti ja keda ta allalastuna hämaras võpsikus pea alati üles leidis. Nii et meie vaatasime vahel Territ, kes inimesest paremini kevadõhtusest linnulaulust just nepi hääle ära tabas ja läheneva linnu suunas pingsalt vaatas. Isasest nepist veel niipalju, et kui midagi tumedat, mütsi näiteks, visata, laskub nepp seda uudistama (lootes emaslindu kohata), nii sai vahel liiga kaugele jäävat lindu lähemale meelitada.

Ma ei mäleta, kui vana ma olin, kui esimest korda nepijahil püssi kätte sain. 13? 15? Tont teab.  Need olid ühed väga meeldejäävad kevadõhtud. Poisikesele omane hasart, püssiga jahil, niii põnev! Et nr 5 ja 7 haavli padruneid polnud saada, tuli ise laadida. Ka seda tegin ise. Oi see oli püha toiming, sütik tühjale kestale taha lüüa, 2,3 g Sokolit (Vene suitsuta püssirohi), papptropp, vilt, uuesti papp, ja siis 30 g haavleid… ma ei ole padruneid laadinud… vähemalt 10 aastat, ja ise ka üllatusin praegu - need arvud on ikka meeles! Püssirohu kaal sõltus tegelikult rohu partiist, vahel tuli ka 2.1 g panna. (mhmm, või oli 1,9/30 16 kaliibril ja 2.3/35 12 kaliibril… peaks raamatust järgi vaatama). Ka papp-padrunikestasid polnud alati saada, siis tuli kasutada metallkesti, kuid neil oli väikese sütiku sütikupesa, see ei anna aga kuigi palju temperatuuri ega rõhku, suitsuta rohi tahtis vist 100 atm-i, seega tuli vahel suitsuga rohtu kasutada, seda kulus eee… 5 g umbes. Tolle miinus oli see, et teist pauku ei näinud lasta, esimese lasu suits varjutas taeva. :-) Mis tänapäeval viga, too poest mida hing ihkab.


See krooksumine-piiksumine kevadises metsas on mulle siiani midagi hästi helget, muretut, põnevat, hasartset. Ja mõne päeva eest kuulsin sel aastal esimest korda nepi häält.

Udust autos

Paar mõtet udustest akendest.



Audi, A4, aknad, aken, udused, udune, jääs.

Eesmaa presidendiks?? :-O

Poliitikahuvilisena olen presidendikanditaatide debatte jälginud. Väga huvitav, konkurentsitult on seni aga kõige koomilisem olnud Enn Eesmaa. :-) Ta näitab enese kiitmisega ja ka teiste laitmisega omaette taset. Kui erinevates saadetes enamus juttu kordub, siis hetkel pooleliolevad raamatud muutuvad. Nii põnev. Eelmise pühapäeva hommikul lõpetas ta „Tuletorni juurde“, kolmapäeval oli tal pooleli „Toomas Nipernaadi“. Ootan põnevusega, mida ja millal ta järgmisena loeb. Ja milliseid raamatuid tsiteerib, viimati rebis vist Hamletist midagi välja.

Pealegi meeldib talle kole palju rääkida. Kuidas selle ahvi tagumikuga need lood olidki? Nii et, jälgigem ja jätkem meelde.

Kogemisest

Sõna katarsis tähendus tuleks üle vaadata. Miks peaks hingeline puhastumine tragöödiaga seostuma? Ei pea, Aristoteles ei teadnud asjast mitte midagi. Ka lihtsalt väga ilus ja südamlik muusika muudab inimest, teeb ilusamaks, puhtamaks, rikkamaks, paremaks, rohkemaks.

Koiksoni kontsert

Ja nüüd kõik rallikäigud sisse ja Jõhvi, Tartusse, Pärnusse, Koiksonikontserditele! Erakordselt hea kontsert. Nagu ka DVD.    

Anneli samal teemal.

Kummaline püha

Tegelikult pidanuks eilne püha vist tiba ärritavalt mõjuma. No et sellise taustaga vaba päev. Ärritumine jäi sellepärast ära, et ilm ja kõik muu on nii ilus.

Kui kaua see Berlusconi räuskab?

Küll on tore, et ma itaallane pole. Muidu oleksin pidanud vasakpoolseid valima.

Abiratas

Ka mulle ei meeldi sellised aktsioonid, aga nii absurdsetele asjadele ei saa mitte reageerida. Abiratas.

Metsast

Väga levinud on arvamus, et metsa majandamine on igal juhul kuritegelik. Metsaärikad, raisad, tõmbavad Eesti lagedaks, igasugune ristipidi puidu saagimine on kuritegu! Käed eemale puudest!

Tänases EPL-s saab jällegi selliseid kommentaare lugeda. Jah, mets tõmbab ka nn „prügiärikaid“ ligi, kuid viimastel aastatel on olukord ikka märgatavalt paranenud. (*) Ja kõigel on algus ja lõpp, ka puudel. Tundub igati mõistlik täiskasvanud puu metsast ära tuua ja noorematele, kasvavatele ruumi teha. Või kui metsas on juurepäss või mõni muu kole haigus, on samuti arukas midagi ette võtta.


(*) Näide elust endast, kui 30 hektarilt segametsast, tihedast rupsikust, kask, kõverikud männid, haiged kuused välja raiuda, tuleb kokku 2000 tm. Püsti jääb korralik elujõuline kuusk ja mänd. 30 ha on väike maaala. Aga puidu kogus on märkimisväärne. Eks muidugi oleks konkreetsest metsast võimalik 3000 ja rohkem tm palki välja raiuda, kuid õnneks on need ajad vist mööda saamas, kus nn „ärimehed“ metsast pappi kokku lükkasid. Metsa on võimlalik ja metsa tuleb majandada.

hybris

Ma ei taha sellist Eestit

Olen tavaline inimene, tavakodanik, ja on palju asju mis mulle ei meeldi. Ma käin tööl, maksan makse, olen seaduskuulekas, täidan kodanikukohust ja käin alati mõtestatult valimas. Ja selle eest soovin ma riiki, (või linna, mind see ei huvita, millistest laekumistest milliseid kulutusi teha saab, kuidas minu taskust maksudena-aktsiisina makstud kroon kuhugi jõudma peaks), mis ei pillu minu raha laiali. Soovin et see riik lõpetaks olukorra, kus ma pean oma taskust täiendavaid kulutusi tegema teedel-tänavatel purunenud enda auto remondi, ühistranspordi, prügiautode, kaubaautode, politsei, kiirabiautode remondi, ma ei soovi aukudes purunenud enda ja Eesti riigi autoparki (mind ei huvita, millisele ametkonnale nt politseiauto kuulub ja milliseid teid pidi minu kroon selle õõtshoobadesse jõuab) oma raha eest remontida. Ma ei soovi enda raha eest tagasi osta mingitelt ärimeestelt raudteed, ma ei soovi osta mingisuguseid krunte üüratu hinna eest, ma ei soovi kinni maksta meie ministrite ja tema prouade lõbureise teise ilma otsa (olgugi et need on väiksed summad), ma ei soovi kaotada oma raha seeläbi, et kellelegi mängitakse kätte 15 000 krooni eest Tallinna vanalinnas olevaid kortereid, et minu kui kodaniku asemel teenivad selliste tehingutega ametnike sõbrad hulka miljoneid. Ma ei soovi osta selliste suurte summade eest sõjalaevu, vähemalt mitte enne kui meil on vahendid minu merest õli kokkukorjamiseks. Ma ei soovinud osta seda meie äsjavalminud õlikorjelaeva, mis ei ole võimeline õli kokku korjama. Ma ei soovi, et minu maale (=linna maale) saavad ehitada mingisuguste ametike sõbrad seda mis ainult neile kasulik on. Ma soovin, et minu raha ei kanditaks kellegi sõpradele, vaid selle eest loodaks meie riigi lastele mõnusmaid koole, mida ei pea minu raha eest meeletult kütma, kuna sel seisavad aknad vaevu ees. Ma soovin, et kui mul on kunagi kiirabi või päästeteenistuse abi vaja, siis ma seda ka saan, et pritsimees poleks eelmisel päeval müüriladumisest ja arst öisest lisavahetusest üleväsinud. Ma ei soovi sellistele nõukogudele ja nõunikele sellist palka maksta.

Ma ei soovi näha riiki-linna juhtimas (president, peaminister, riigikogu juhataja, majandus- ja keskkonnaminister, Tallinna linnavalitsus) inimesi, kes ei ole võimelised aru saama, mis tööd nad teevad, kes ei ole võimelised (või ei soovi, vahet pole, mind ei huvita) seda tööd tegema, kes oleks võib-olla suurepärased inimesed kui nad teeks oma võimetele vastavat tööd. Ma ei suuda mõista, kuidas on võimalik, et meie pisikese riigi juhtimine on katastroofilises olukorras. Ja sellises sügavas mures on oi-oi-kui-paljud eestlased. Meie riik/linn ei talu lõputult sellist räsimist. Mõnda praegu kokkukeeratud sigadust ei olegi võib-olla enam hiljem võimalik heastada.

Koosolekud

Lennart Meri ütles kunagi ühes raadiosaates järgmise mõtte: koosolekule ei tohiks minna probleemi enesele selgeks mõtlema, seda tuleb teha varem. See on hinnalise tööaja raiskamine, kui alles koosoleku käigus otsitakse probleemi piirjooni. See olevat just eestlaste viga.

Paljudel on koosolekud koosolekute otsas, töö tegemiseks ei jäägi aega. Koosolek oleks justkui püha ja puutumatu, oma tööd muudetakse üha efektiivsemaks ja kiiremaks, kuid koosolekul nullitakse aja kokkuhoid ära, sellega et koosolekuks ollakse kehvasti ette valmistatud.

Jälle postkontorist

Käisin täna jälle Pelgulinna postkontoris. Jälle oli huvitav. :-) Uksest tagumise luugini on nii… 10 m ehk. Selle ajaga jõudsid minu taga sisenenud 2 daami minust mööda spurtida ja minu ette järjekorda end sättida (ma ei ütle, millises keeles nad hiljem teenindajaga suhtlesid). Kadestamisväärne kiirendus! Ja ka pidurdus pidi efektiivne olema, mitte kedagi ei joostud pikali! Ju nad arvasid, et ma lähen postkontorisse mõnda nurka tukkuma, või tulin seinakalendrist kuupäeva vaatama vms.

Tutvusin raadiojaamadega

Olen päris pikka aega hoogu võtnud, et kuulaks kõik eestikeelsed raadiojaamad läbi, kohe nii et igat üht nädal aega. Risk veel lollimaks jääda (loobudes mõneks ajaks Vikeri ja Klassika uudistest ja jutusaadetest) on muidugi olemas, aga päris huvitav oleks ikkagi teada, millised raadiod meil siin Eestis on.

Et vahel harva olen Pereraadiot kuulanud, naljakas ja ühtlasi silmaringi laiendav, siis alustasingi Pereraadiost… paarist tunnist piisas, andsin alla. Tugev keskendumine mõistetele, mis minu leksikas puuduvad, nagu mõnitamine, kurjus, vihkamine, alandus jne jne. Talumatu soigumine. Järgmiseks võtsin Star FM-i… seda kannatasin vist ehk pool tundi, trehvasin mingisugusele hommikuprogrammile, kus Roosilehega koos on stuudios keegi naine ja keegi noormees. Viimase tekst oli mulle arusaamatu. Lisaks on muusika kohutava kvaliteediga + pähetaotav reklaam. (*) R2 – jube muusika (Samost/Muuli ja Koolitund tasuvad kuulamist). Skyplus – jube tekst, kohutava kvaliteediga ja varemkuuldud muusika + reklaam. Uunoga sama lugu. Kuku – vajab veel uurimist :-), esmastel andmetel ei levi eriti, jutusaated kuidagi nõrgavõitu, jube muusika kvaliteet + vastu pead kolisev reklaam. Tulemus, peab Vikerit ja Klassikat edasi kuulama. Pealegi, need levivad ja heli on vähemate kadudega. :-)

(*) Pea kõigi raadiojaamade muusika on jubeda kvaliteediga. Hirmsal kombel torkab kõrva. Tümpsuraadiotes ei olemas vaikseid helisid, kõik on maksimaalsele nivoole keeratud, tulemus on üks ujuv puder, õhhh. :-( See teeb sama välja, kui restoranis tuuakse 3 käiguline õhtusöök lauda, valatakse siis sealsamas kõik ämbrisse, jook ka veel otsa ja segatakse siis ära. Lõpuks tõmmatakse paks kulbiga põhjast välja, ülejäänu pakutakse siis lusikaga ära lürpimiseks.

Samaliigilistest ristmikest

Veel samaliigilistest ristmikest. Nagu mulk ütles, näeb samaliigilistel palju lollusi. Tobe on see, et kui nüüd keegi ei taha lollustes osaleda, külvab ta oma tarkusega omajagu segadust. :-) Nt Maarjamäe kandis liikudes ja kaubanduskeskuste parklates ei saada aru, et miks mõni otsesõitja äkki kellelegi teed tahab anda. Ja mõni hakkab veel möödagi suruma, et mida sa kurat muned… oh jah. Ja kõige selle juures on alati võimalus, et keegi paremalt läheneja siiski julgeb silmajärgi laiemal teel otsesõitjale „ette keerata“. Väga tobe.

Minu arvates peaks peale LE-st teadlikkuse suurendamisele ka samaliigiliste tähistamises midagi muutma. Ebanormaalne on olukord, kus juht peab ristmikule lähenedes kiikama, et ega kusagilt mõne „anna teed märgi“ tagakülg ei paista. Parklates ja lagedatel kohtadel olevaest ristmikest võib veel aru saada, aga majade nurga taha piilumine, ristmikul seisvate veoautode taha piilumine ei ole päris normaalne.

Ja üks vaidlus. Täpsem link.
     

Sügis pole kaugel

Nii, praegu on paras aeg sügavkülmikusse piiluda, toormooside, marjade, seente kallale asuda.

Inimene ja ühiskond

Inimene ja ühiskond käivad üha enam erinevat teed. Inimene saab jääda ja vist jääbki aina lollimaks, ühiskond muutub aga üha targemaks, keerulisemaks, võimsamaks. Maailmas pole olemas inimest, kes suudaks valmis ehitada lennukit või arvutit, kuid inimeSED suudavad seda kergesti. Mida paremini me omavahel suhelda saame ja oskame, seda vähemast võime teada, piisab ühest väga kitsa eriala tundmisest ja oskusest erinevate inimeste teadmisi liita. Umbes selline oli mõni aeg tagasi ühe Koolitunni teema.

Kunagi varem pole olnud olukorda, kus võid olla puruloll, ilmaelust ei pea peaaegu mitte midagi taipama, peaaegu mitte midagi ei pea oskama, peaasi et tööl hakkama saad ja sellest piisab täiesti, et tehtud mees olla. Ja see lollikari tervikuna toimib kenasti! Kenasti selles mõttes, et süüa on meil palju, puhas vesi tuleb koju kätte ja must vesi läheb kuhugi ära, masinad teevad meie eest tööd, saapaid on rohkem kui jalgu jne jne. Üha rohkem ripume ühiskonna poolt loodu küljes. Aga kui selle kõigega midagi juhtub, siis…

Vastikust rahast

Ma ei taha, et inimsuhted muutuks majanduslikeks, rahal põhinevateks suheteks. Ma ei taha, et rahast tulenevad ratsionaalsed kaalutlused domineerivad emotsioonidel põhinevate kaalutluste asemel, mulle ei meeldi kõikjal laiutav rahanimeline universaalne mõõdupuu. Sõprade-tuttavatevahelised rahalised suhted tõukavad inimesi eemale, raha lõikab midagi katki, lõpetab ära, tükeldab läbikäimisi rahalise arvestuse taktis. Raha kustutab häid soove, soovi aidata ja soovi kunagi ise abistatud saada, kustutab teadmise, et kui mul on abi vaja, et siis ma abi saan. Mulle meeldiks (vastu)teenete-võlgade-võrgustik. Raha klaarib aga kõik kohe ära, teda on liiga lihtne mõõta, ja kui ei klaari, siis sünnib sellest viltuvaatamisi, mis sa veel tahad, ma maksin sulle. Rahamõõde ei sobi sõprade-tuttavate vahele. Raha nõuab ihalemist, inimesed võivad tema lõksu langeda.

Rahast on kirjutanud Georg Simmel. Mikko Lagerspetz rääkis Ööülikoolis. Ma ei mäleta, kes või mis mind välja vihastas, aga kirjutasin kunagi ka ise natukene rahast.

KTSLS

Elamurajoonides on viimasel ajal samaliigilised teed popiks saanud. Mida see tähendab? Seda, et Kõik Tahavad Sind Lömmi Sõita. Sest parema käe reeglist ei ole meie autojuhid midagi kuulnud, õigus on sellel, kes sõidab otse. Ja kui nüüd keegi ullike, kes üritab LE järgi sõita, samaliigilisele ristmikule satub, lastakse talle signaali, vahitakse lolli näoga, et mida see jobu siin teeb?ja üritatakse ikka autud lömmi sõita. Põnev.

Minu ettepanek, samaliigiliste teede märgi asemel võtta kasutusele KTSLS märk - Kõik Üritavad Sind Lömmi Sõita. St, et anna igaks juhuks kõigile teed. Märgi kujundus võiks olla sama, aga x asemel olgu siis nimetatud tähed.

Jumal on olemas!

Teda tuntakse ka kassasüsteemide nime all. Ta on absoluutne, lõplik, vääramatu, me elame tema tahtmise järgi, temas ei saa mitte midagi tagasi võtta ega muuta. Aamen.

Tüüpiline olukord on mitmekesi söömas käies, kui ettekandja on kõik ühele arvele või paarid valesti kokku löönud. Kassasüsteem ei võimalda midagi muuta. Oled bensukas kellegi teise või keegi on Sinu eest kaardiga maksnud? Oioi, teenindajad paluvad Kassasüsteemi (Jumal kirjutatakse suure algustähega), helistavad kuhugi, inimesed, eriti teenindajad kes on Temale kõige lähemal, on ärevad, kas ta lubab, kas andestab, kas ta on armuline ja laseb veel midagi muuta??

Keelaks ära

Ma keelaks tikud ära, et ei saaks sigaretti süüdata. Välgumihklid samuti, auto sigarisüütajad, leeklambid, gaasipliidid ja gaasipitsid. Paneks tuhatoositööstused kinni. Ahjud keelaks ära, et ahjuukse ees ei saaks suitsetada. Kaminatega sama lugu, sealt saab tuki võtta ja sigari läita. Ja tule keelaks ka ära… kuradi kurat, väljas söömast tulles ole alati nagu tuletõrjuja. Mine kus tahad, kõik kohad on suitsuhaisu täis.

Saia ei ole

Jama. Tallinna poodidest ei leia saia. Tegelikult tean vaid ühte saiasorti Saaremaal, mis on viilutamata, st saab ise õige paksusega ja värskeid viile lõigata, ja mis ei ole maitsetu poroloon ja mis ei kuiva laual mõne tunniga kuivikuks.

Tahaks Saia moosiga, Saia tomatiga. :-(

Mõtetest

Keegi tark on öelnud, et mõte mida ei saa kirja panna, et see pole midagi väärt mõte. Seega, ajaveebi üks ülesannetest on mõtete kvaliteeti tõsta. See on suurepärane põhjus telekavahtimise asemel midagi kuhugi kirja panna. :-) .

See on mul tegelikult vana mõte, et mõtete kvaliteeti peaks tõstma, ei ole mõtet mõttetuid mõtteid mõelda, aega ja mõtteressurssi tühjadele mõtetele raisata. Ja mõtted tuleb lõpuni mõelda, muidu on jälle „protsessoriaja“ raiskamine. Mõttejupid tuleb ritta seada, kokku sõlmida ja ära mõelda, aegajalt tuleb muidugi neid valmismõeldud mõtteid revideerida, teiste mõtetega ühilduvust kontrollida, sealjuures hinnangud ikka mitme mitme sulu vahele panna, hinnangute põhjused aga mõttesahtlite ette tõsta. Hea küll, see mõte jääb siinkohal seekord pooleli.

Muusikast

Sõitsin õhtul hilja linnapeal ringi, Klassikaraadiost tuli teistmoodi muusikat, ma ei tea keda või mida mängiti, kuid see oli selline… planeedilt Maa igavesti lahkumise muusika, ilusalt ülevalt kurb, suur, kõike unustamapanev, juhmikstegev, ma ei tea kas see on katarsis, aga selline muusika „viib ära“, paneb tugevasti kaasa helisema. Ma arvan, et narkootikumidest otsitakse seda tunnet, võib-olla ka viinast, ei tea, võõras teema.

Kui eesriie reaalsuse eest oli jälle eest ära tõustetud, teadmine et olen olemas ja et on vist kevad tagasi tulnud, tekkis küsimus, et MIKS muusika niimoodi inimesega teeb? Miks just selline muusika kõike unustama paneb, kuidas selline „resonants“ tekib? Tegemist on filmikunsti ja muusika põimumisega, mõne sügavama filmi muusika on analoogne olnud ja sealt selline mõju? Ja üldse, kuidas saab öelda, et mingi pala on minoorne? Kui me kõik kuulaksime kogu elu ainult minoorset muusikat, poleks ju seda mõistet olemas. Ju on siis ikka nii, et kõigil matustel kus oleme viibinud, on alati ühetaolised viisid, leinapäevadel raadios ja teles jne jne. Ja samamoodi mažoorse muusikaga, kultuuriruum on meile selgeks teinud, mida mingi muusikaga tundma peab?. Mh, aga kuidas see kultuur siis osale muusikale sellise kaasahaaramise jõu on andnud? Ülevaid, kõike unustamapanevaid hetki ei ole ju nii palju, et meid dresseerida oleks jõutud. Ja kuidas on ühes kultuuriruumis nii palju muusikalisi maitseid… see teema tahab mõtlemist.

Risuuputus

Maal on väga tüüpiline pilt, kus tee äärest algab prügimägi ja siis tiba eemal, sodilao taga on maja, seal elavad inimesed. Koju jõudmiseks peavad nad alati esmalt läbima selle lagahunniku, kõiki küllatulijaid ja möödaminejaid on tervitamas kolhoosiaja lõpus nihverdatud, nüüdseks lootusetult roostes kombain, hiinaikarus (buss), siit-sealt kokkuveetud poolikud traktorid, üks on kindlasti linttraktor, mõni kallur (ZIL ja paar GAZ53-e), mitu sõiduauto vrakki, milledel on põõsad läbi põranda kasvanud, poolik saeraam, katkine ader ja randaal, kultivaator jne jne poolikud põllutööriistad, ja meretäis olmeprügi suurema kolu vahel. Ahjaa, sõnnikuhunnik läks veel meelest ära, mis on otse maja juurde viiva teekese ääres. Tubli.

Esteetilisemates kategooriates mõtlejad on olmeprügi võpsikusse tassinud. Ja ka väiksema rauakolu, millest jõud üle käib või mida slepis koju ei veetud st mis ise kuidagi liikus, kuuri taha kuhjanud.

Neist ma täna ei räägi, kellede maja ümber POLE nõgesevälja ja sadat tonni vanarauda.

Sõrmejälg kulunud

Käisin Gerlil abis köögimööblit ühest korterist teise kolimas, tulin koju ja… ei saa läpakat käima – ei tunne sõrmejälge ära. Proovin nii et pea märg, no peab ära tundma, taipan lõpuks sõrme vaadata, see on täitsa sile! Sõrmejälg on ära kulunud! Ju ta kasvab tagasi, loodetavasti samasugune kui enne. :-)

Hea et läpakas ka parooliga käima läheb ja mul see veel meeles oli. Kui ka autosse või koju pääsemiseks peaks end sõrmejäljega identifitseerima, peaks samuti kindlasti mingi mugav alternatiiv olema, või peaks siis mitte ainult mööbli tassimisel vaid ka kruve keerates kindad käes olema.