Rohkem uusi asju!

Käisime eile Kumus, võluva loengupidaja Kädi Talvoja mõtlemapanevat loengut kuulamas. Kummitama jäi mõte, et 60-70-ndatel, lühikese aja jooksul löödi magalarajoonid korterelamuid täis, suur hulk rahvast kolist uude keskkonda, ostis uue mööbli, rebis end väga paljust vanast lahti. Ja praegu toimub ju sama asi. Inimesed lähevad põllule külvatud majadesse, laenust ülejääv raha viikase mööbli- ja sisustuspoodidesse. Ja et ainult kardinate ja lampide ostmine on nõme, siis kuu alguses, kui palk on tulnud ja krediitkaardid uue kuulimiidiga rahakotis sügelemas, siis kapatakse kaubanduskeskustes ja ostetakse ka kõike muud träni, mida nüüd majja rohkem mahub… praegu kaubanduses toimuv on ikka jube, parkimismajad ja parklad on puha täis. Linn on reklaame täis, et oh, makske alles kevadel, träni saad juba täna koju tarida. 'Tea kui suureks kodud/riidekapid/autod/prügimäed muutuvad, kui eestlane 100 000 eeku kuus palka saaks?

 

Huvitav oleks teada, kuidas praegu toimuv inimesi mõjutab? Mida paarikümne aasta pärast tänase päeva kohta räägitakse, milliste heade ja halbade asjade (pean siin silmas inimese peades toimuvat) juuri tänasest päevast otsitakse?

Noored, lugegem raamatuid!

Me mõtleme keele vahendusel, enesega emakeeles sisedialoogi pidades. Järelikult me ei oska mõelda asjust, millede jaoks pole meil sõna, mõistet. Näiteks kui meie leksikas puudub mõiste, st sõna jää, siis ei ole võimalik meie mõttekonstruktsioonidest leida külmunud vett, me ei oskaks jääst mõelda. Sõnad on need tükid, milledega kombineerides mõtleme. (kui emakeelset tükki pole, siis käib ka võõrkeelne sõna).

 

Olen kuulnud, et mõnel pool (nt Inglismaal(?)) nö jaotatakse inimesi klassidesse sõnaosavuse, sõnavara põhjal. Seega, see peaks eelneva arutelu põhjal viitama inimese mõttemaailma rikkusele. Kuid inimene, see ju ongi tema mõttemaailm. Keele, sõnavara, grammatiliste peensuste tundmine omandatakse aga lugemisega, tugevate, keelt sügavusteni tundvate kirjanike (nt Kross) lugemisega. Seega, noored, lugegem! Ja, ka vanemad ja kõrgelt haritud, keelt (mõtet) hästi valdavad inimesed võiks aegajalt mõnd tõsist kirjanikku lugeda. End lihvida. Sest tarkuse, mõttesügavuse kohta ei saa mitte kunagi öelda, et nüüd ollakse jõutud maksimumi, pärale, et ollakse lõplikult küps.

 

 

Selline tagasihoidlik järeldus kujunes kahe tänaõhtuse mõtiskluse tulemusel: 1) tuttavate pool rääkisime venekeelsetest inimestest, kellede vanemad on erinevatest rahvustest, kel endil polegi nagu rahvust ja emakeelt, kes NSVLnimelises katlas on nõukogude inimeseks saanud, kes, nagu mulle ja tuttavatele tundub, ei oska vist ka vene keelt päris hästi. Et, milline võiks olla sellise inimese mõttemaailm? (ei, see pole absoluutselt ilkuv küsimus!) 2) Veidemanni artikkel vaimsest vaktsineerimisest.

 

Olen ka kunagi varem umbes samal teemal jahunud.

Veidemann kirjutab Postimehes raamatu lugemise vajalikkusest

Veidemann kirjutab Postimehes raamatu lugemise vajalikkusest.

Müüa BMW 525 tds

Müüa BMW 525 tds. Eestis sõitnud umbes nii 10 000 km. Hooldatud esinduses. Heas korras.

IBM/Lenovo akuvahetus

Sain eile läpakale uue aku. Ca 10 kuud kasutuses olnud, umbes 130 tsüklit ja 78% protsendilise mahtuvusega Sony aku vahetatigi uue Sanyo aku vastu. Tuleb vist rõõmu tunda.

Et mitte lahmiv näida. Või ka olla?

Meil on paljude asjade kohta oma arvamus. Kuid millegipärast tuginevad suhteliselt vähesed arvamused tugevatele argumentidele, st oma arvamuste põhjendamisel tekib tihtilugu raskusi. Ju on lihtsam koguda mingisuguse info töötlemise tulemusi, jooksvalt valmiskujundatud hinnanguid kellegi või millegi kohta, ja niimoodi üksikuid hinnanguid kogudes üldisema arvamiseni jõuda, nt et Keskerakond on nõme. Kui nüüd küsida, et miks, siis esimese hooga tundub, et nüüd põhjendan oma arvamust 2 päeva! 10000 lk!, tegelikult aga… noh, nii lihtsalt on! Njaa, nii ei õnnestu kuigi veenev olla. Tuleks oma mõttemetoodikat, arvamuste kujundamise tehnikat muuta, hinnangute asemel fakte mäletada. Et mitte lahmiv näida. Või ka olla?

Mikser ja Strandberg Reporteritunnis

Ilves kutsus üles mõtlema valimistele. Väga õige. Eilses (30.11.06, Hussar)  Reportertunnis olid Mikser ja Strandberg. Mul ei ole Mikserist veel lihtne lugu pidada, Keskerakonda kuulumise pärast, kuid Strandbergi kõrval paistis ta erakordselt kirkana. Nii et, minu arvates võiks Strandberg nüüd küll poliitikast eemale jääda. Sellepärast, et ulme kõrval räägib ta ka valet. Üks ulme: otsedemokraatia Eestis (esimesed sõnad mis sellega seostub on Savisaar, populism ja demagoogia). Üks vale: meie elektrisüsteem suudab iseseisvalt kuni 7 tundi püsti püsida. Naerukoht. Absoluutselt laest võetud number, absoluutselt alusetu. Iseseisvalt töötavad Narva jaamad väga ebaefektiivselt, hommikuseks tipptunniks, kiireks koormuse tõusuks tuleb suuri reserve hoida, sagedus ei ole kuigi kvaliteetne, kuid 7 tundi… huvitav kas Blendamed on inspireerinud?

 

Ahjaa, Strandbergi väide et meie teadlaskond on end täis teinud ja neid ei saa tõsiselt võtta, on muidugi omaette kõva sõna. :-)

Sony reklaam

Asjatundmatu inimesena arvasin, et see Sony reklaam on üks petukaup, aga ei, päris värv lendab.

Inetu rutt

Jätkan Saaremaa Laevakompanii kirumist. Eileõhtune viimane laev (Ofelia) sõitis Kuivastust mõni minut enne 9-t välja. 20:58 pandi juba laevakruvid tööle. Eiei, olin seekord aegsasti kohal, kuid olen niimoodi ka maha jäänud, et paar minutit enne õiget aega juba luugid kinni ja kihutab minema.

Laevaga Saaremaale

Laevad on väikesed ja sõidavad harva. Pealemahtumiseks tuleb pilet broneerida (lisa 50 eeku). Täna vahtisin jälle üle 2 tunni sadamas, ja maha jäi oi kui palju autosid.

 

Laevas pakutav toit on väga nigel, ja selle juures kallis. Küll oleks tore see pool tundi kasulikult kulutada, kõht täis süüa. Ka kohv pole maitsev, iseenesest oleks mõnus poole tee peal üks tassike teha.

 

Peldikud, tualett või WC oleks palju öeldud, on väga räpased, segistid katki, kätekuivatuspuhur ei tööta, paberit pole, must ja räpane.

 

Kõlaritest lastakse lärmi, pole kuhugi põgeneda…

 

 

Sellepärast ma oma bussist välja ei lähegi. Parem istun siin tagaistmel, kardinate taga, läpakas süles.

Lõppeval nädalal

Lõppeval nädalal:

-ei lugenud raamatust ühtegi rida

-98% söödavast toidust (sh tordiviilud, kohvid jne) sõin väljas. (eiei, ma ei ole veel Melvil Udalli (Jack Nicholson filmis As Good As It Gets) tüüpi, söön enamvähem seal kus juhtub ja sealiha enamvähem igasugusel kujul)

 

Neid asju tuleks muuta.

 

Jälle teatrist

Kui tavaliselt on teatrisaalid rahvast täis, siis eilset Underit mahtunuks veel üksjagu inimesi vaatama  (Kumu auditooriumis). Kuigi ma ei teadnud Underi elust suurt midagi, kirjanduse tundidest ei mäleta tuhkagi, õnneks on raadios (Vikeris, Klassikas?) Tuglase (ja veel kellegi?) ja Underi kirjavahetust ette loetud, siis ühtteist tuli tuttav ette.

 

U. Eco ütles, et kultuur ongi kordamine, jaa, eilse põhjal olen sellega veel eriti nõus, lünki täites, „lünkade servades" tuttavat, varem teadaolevat kohates saab teadasaamise asemel rääkida kultuuri tekkimisest. Äratundmiserõõm, noh, Tuglas ja Laikmaa, Pallas jne oleks natukene labane mõiste, aga raadiostkuuldu kirjade taaskuulmine lubas näitlejate dialoogist rohkemat tähele panna.

 

Jaa, etendus oli tore, ja napi lavaga tehti palju ära.

 

 

Sirbis Underist.

Bushi visiit

Mulle tundub, et hädaldamisega Bushi visiidi ümber on natukene liiale mindud. Tugevasti liialdatud on ka ähvardamistega, et muudkui aga saab kuuli ja kõik kaduge linnast minema. Vabas demokraatlikus riigis, rahuajal, aastal 2006 lastakse keegi igaks juhuks maha? Kogu maailma press pasundaks, surnud inimene siin on siiski midagi muud kui surm Iraagis või Afganistanis. Aga Londonis ju lasti metroos 1 inimene maha? No sellest kujunes tagaajamine, sisuliselt politsei eest metroosse inimeste keskele põgenemine, see on umbes sama kui Bushi läheduses püssiga vehkimine.

 

Teise demokraatliku riigi demokraatlikult valitud president tuleb siia riigivisiidile, ehk saame neist paaripäevastest ebamugavustest siiski üle. Oleks tore kui ta siit ikka elusa ja tervena Riiga edasi sõidaks.

Barbar?

Meil olid ükspäev tuttavad külas, üks neist ütles kahetsusega, et Saddamile määrati surmaotsus, mina vastu, et eks ta on ka üks hirmus tegelane. Hiljem hakkasin mõtlema, et ma ju soovin kellegi inimese surma. Päris jube. Nagu mingi keskaegne barbar. Mnjah, ta on tapatalgusid korraldanud, ta on meie mõistes despootlik hull, diktaator, nt suur osa rahvast ei oska lugeda, rikkas riigis on sügav vaesus, isikuvabadustega olid lood väga täbarad… jaa, see selleks, aga kõigele vaatamata ma õigustasin surmaotsust. Mhm.

La Traviata

Ma vaatan et kõik minu viimased teatriskäigud on siin kajastamist leidnud, noh, laseme siis edasi. Täna käisime Kadriga La Traviatat vaatamas. Ooper on selline žanr, kus ma olen igaks juhuks vait. Kuidas selle ahvi tagumikuga ja puu otsa ronimisega nüüd oligi…

 

Oot aga ikkagi … lavakujundus oli muljetavaldav. Ja ka vigin: 5-sse ritta kostus viiul kuidagi vaikselt, võrreldes CD-lt kuulduga. Kõik muu oli ilus, ülendav, puhastav, kirgastav, katarsis oli saavutatav. Et siis ahvi… :-)

 

Tuumaenergeetikast

Tuumaenergeetikast.

S6

Põnnil on pagana mõnus (väikesel inimesel väikesed mõnud :-) auto. Käisin sõitsin linnavahel tiba ringi. LIIGUB, praktiline (universaalkere), mittemidagiütleva välimusega, püsib koos, meie teedel mugav, veenev hääl. :-) Mootori hääle veenvus seisneb selles, et vastupidi ameerika autole on hääle taga ka reaalselt midagi, on tõsidust. Veel 1 link.

 

 

… selle jutu peale meenus see ilusmootor, huvitav mis häält see veel teeb?

VIPide vastuvõtud

Need on ühed hirnu-pooleks üritused. :-) Peale muude oskuste on seal veel ühte isevärki osavust vaja.

 

Inimesel on erakordselt hästi arenenud käed. Valmistab käekelli ja ekskavaatoreid, protsessoreid ja kosmoselaevu, kahe käega. Aga. Vastuvõttudel toitutakse, et normaalse söögi pakkumine normaalse toidulaua taga oleks tülikas ja ruuminõudev, siis pakutakse püstijala söödavaid toidupalukesi. Kuigi, on ka erandeid, vahel antakse ka sooja süüa, noa ja kahvliga püsti söömiseks. Tase. Kujutagem nüüd ette, ühe käega tuleb taldrikut ja selle külge kinnitatud plastvidina abil riputatud jooginõud hoida, teise käega tuleb toit suhu paigutada… noaga ei ole nagu midagi teha. Aknalauad, radiaatorid, mingid lillealused jne pinnad on siis väga hinnas, nende äärde kogunetakse, et saaks kusagil toitu tükeldada, ja unistatakse kolmest käest. Edasi, tort ja kohv. Ühes käes kohv, teises taldrik tordiviiluga, suu jookseb vett, isegi lusikas lebab tordi kõrval… 25 cm suust… aga süüa ei saa, kurat. Sõpra tunned hädas, kahekesi on lihtsam, see käib nii, võtate kahepeale ühe tordiviilu, mõlemad hoiavad oma kohvi käes, kuid torditaldrikut vahetate käest kätte, ja sööte siis, kordamööda. Ilus ju pole, aga ülikonnaga põrandale viskumine poleks ilusam.

 

Paar aastat tagasi samal teemal. Kui õigesti mäletan, olime siis äsja Haapsalu Kuursaalis mingil vastuvõtul viibinud, ju oli see kõik liiga totakas, et mitte kirja panna.

Telereklaamid on ikka tõsiselt ägedad!

Ma ikka vahel vaatan erakanaleid kaa, ja need reklaamid, need on tõsiselt ägedad. :-) Mingi numbriteema, siis mingisugused muinaslookesed, ja ravimireklaamide hoiatused.

 

Nii, hammastega on meil 7 probleemi. Eriti kui lähed 7-ks päevaks puhkusele. Üks hambapasta kõrvaldab need probleemid 7 päevaga. Loogiline ju, ega ühe päevaga rohkem ei jõua kui 1 probleem. Probleeme tuleb lahendada süsteemselt, järjest, õigemini, probleemi põhjustajaid. Väga loogiline. Ja 7 jääb hästi meelde.

 

Teine hambapasta on 12. Veel võimsam, sest 12>7. 12… 12… ahjaa, st 12 tundi pole hammastega probleeme, 12+12=24, st 2 korda päevas tuleb hambaid pesta.

 

24. Mingi deodorant või asi on 24. Terve ööpäev pole probleemi.

 

2 ühes, 3 ühes, viimati on tulnud ka 5 ühes, 5-1!!! Mingi asi, kus on 5 asja sees, nõudepesumasina tablett vist.

 

Muinasjutukestest kollidest, käekotist väljaturritavatest pesuloputusvahenditest rääkides läheks see jutuke liiga pikaks, pikki jutte ei viitsi keegi lugeda. Ja mina kirjutada. (niigi sai kokku 149 sõna).

Need tähtsate onude eskortimised hakkavad juba pinda käima

Need tähtsate onude eskortimised hakkavad juba pinda käima. Vanasti käis Rüütel Saaremaal, igasuguseid veetakse Tallinna Tartu vahet ja tont-teab-kuhu, täna Tallinnast Viljandi poole sõites ei jõudnudki vaadata, kes seekord mööda tuhises - ümberringi tekitati liialt palju liiklusohtlikke olukordi, piduritega ja rooliga oli päris palju tegemist, aga ju läks Ilves koju. Mida kuradit, tihe liiklus, 2 rida, ja nad oinad suruvad autod laiali ja üritavad telgjoonel sõita, ja ka kurvis, ja kiiresti. Minu ees sõitnud pensionär Escortiga märkas ilmselt mingi hetk peeglist sini-punast ja litsus äkitse piduri põhja, jäi teeäärde seisma (tunneb LE-d, tubli). Hea et pidama sain (jajaa, pikivahe), paremal kraav, vasakul vastutulevad autod, ja meie vahelt üritavad veel 1x0-ga mingid idikad läbi lennata, kõik pidurdavad ja kangutavad rooli. Veokimeestel pole ka kuigi ohutu pehmeks sadanud teepeenardel sõita. Ajuvaba. Ja niimoodi nt Tallinnast Tartusse välja. Sajad kui mitte tuhat autot.

 

Turvakaalutlustel tuleb kihutada? Huvitav turvalisus küll. Sõidetagu normaalse kiirusega, ja ostetagu nt suur buss, pandagu pepule pehmed pingid sisse, hea suur ja turvaline, raske rammida jne. :-) Või tõstetagu veetavatel kuupalka 10%, atentaadi riskitasu võrra.

Pikk jutt teemal 2 või 4 veoline libedal

See jutt, mida ma täna rääkida tahan, võib tunduda selline… rallijutt, mingite paarutajate teema. Mina aga päris nii ei arva. Pigem ikka 100,00 % turvalisuse ja mugavuse teema.

Auto hoiab maast kinni rehvidega, meie kes me autoroolis oleme, määrame rooli ja pedaalidega, kui suurt jõudu auto läbi rehvide maha suunab. Aegajalt nõuame rehvidelt ka võimatut – teeme liigutusi, mil kummid hakkavad libisema. Kuival asfaldil on keskmise rehvi hõõrdetegur umbes 1. St kui surume rehvi vastu maad jõuga 100 kg (lubatagu mul ühikutega veidi mängida), siis rehvi lohistamiseks tuleb teda horisontaalses suunas tirida kah jõuga 100 kg. Võime auto köiega üle kuristiku ääre rippu lasta ja teine samaraske auto suudab teda piduritega (*) niiviisi napilt hoida. Libedal teel on hõõrdetegur muidugi väga palju kordi väikesem.

Traction circle, veel, veel, veel, jne. See nüüd iseloomustab seda jõudu, millega auto suudab maast kinni hoida, rehvide pidamist. Mida libedam tee, seda väiksem see ring on, jõud mil rehv libisema hakkab, on väiksem. Meil on valida, mida selle rehvi pidamisega teha, kas kasutada teda kiirendamiseks – pidurdamiseks, või auto sõidusuuna muutmiseks-säilitamiseks. Või mõlemaks, natuke, summaarse kasutatava jõu (raadiuse) määrab hõõrdetegur.

4 veoline vs 2veoline. Auto sõidab libedal teel, kiiruse suurendamiseks ja säilitamiseks ((mööda)sõit talvisel mnt-l) tuleb mootori veojõud rehvide kaudu teele üle anda. Esi-, tagaveolisel 2 ratast tirivad, 2 laisklevad, lasevad end kaasa vedada. Vedavad rattad asuvad traction circlel ringjoonele lähemal, külgpidist pidamist on vähem kui veetavatel ratastel. Samal teel sõidab 4veoline. Ühe ratta veojõud on sama kiiruse/kiirenduse korral natuke üle 2 korra väiksem kui 2veolisel, külgpidisel pidamisel on palju suurem reserv, libisemise piir on kaugemal ja kõik 4 ratast on võrdses seisus. Hoolimata kas kiirendatakse või pidurdatakse gaasiga. St 4veoline ei vingerda möödasõiduks läbi lumevaalu sõites, kruusal lumel jne kurvis sõites. Istub rohkem tee küljes kinni. Muidugi kui seda suuremat varu ära kasutatakse, kiiremini sõidetakse, suurema kiiruse juures juhitavus kaob, on asi veel hapum kui väiksemal kiirusel esi/taga/mõlema otsaga külglibisemisse sattunud 2veolisel.

4veoskeeme on erinevaid. Paljud on kahjuks nn libaveolised - tavaliselt on esivedu, kuid kui kaapima hakkab, aitavad tagumised kaasa. Libedal mnt-l, kui midagi veel kusagil ei kaabi, kuid see piir pole kaugel, siis on ta 2veoline. Teemügarus, kurv, tuul, tee kalle, erinev takistus vasaku ja parema poole rataste ees suudavad „pidamisringis" erinevates kohtades paiknevate ratastega autot kergemini mõjutada, juht peab rooliga suunda korrigeerima, kompenseerima tillukesi vedavate rataste külglibisemisi. Kaapimise korral muutub auto neliveoliseks, libedas kurvis ei pruugi selline auto iseloomu muutus väga meeldiv olla. Juhul kui tugevas külglibisemises gaas maha lasta, või sidur lahutada, on ikka esi- ja tagasilt ühendatud, 90 kraadise nurga all, st külg ees liikudes tahavad tagarattad paigal olla, oleks hea kui esiratastel lastaks ringi käia, ehk õnnestub haakumine saavutada ja juhitavus taastada, no ok, 90 kraadi on liig, aga 45 mitte. Kuid viskosidur (Honda C-RV, H-RV, VW Transporter Syncro jne) hoiab sildu koos, pidurdab esitelge. (sellepärast ei soovita ma liikluses lukus keskdifriga maasturitega sõita, olen paar aastat MPajeroga sõitnud ja libedal katseid teinud, kui külje ette ajab, on pea võimatu teda tagasi tuua. Kuid enne seda on jah, nagu raudnael tee küljes, nagu päris 4veoline ikka). Päris 4 veolised on minu arvates Audi Quattrod (80, 100, A4, 6, 8), manuaalkastiga Subarud, osad Passatid (TorSen keskdifriga), 4veolised Ford ja BMW ikka vist kaa (neil see 40 ette, 60 taha teema), MB G, osad Toyota ja Roveri maasturid… keeruliseks läheb. Lahtine differ keskel on mõningaste puudustega, see lumehanges, poris, liivas piduritega möllamine on üks paras… ok, aitab, uneaeg. Siin samal teemal.

(*) pidurid on VÕIMSAD. 100 km/h pealt peatavad auto 3 sekundiga ja rutem. 200-ja pealt… ma ei teagi, sõiduauto pidurite „võimsuseks" on väidetud nii 10 000 hj ja nii. St nii võimas mootor suudaks autot samaväärselt kiirendada. Tundub loogiline, nt 100 pealt oleks asfaldil 4 ratast ikka raske kaapima tõmmata.

Sitt, kivid ja kartulid

Sitt, kivid ja kartulid.

Kas paremad rehvid ette või taha?

Autolistis vaieldi, et kui autol on erinevas seisukorras rehvid all, siis kuhu paremad, kuhu kehvemad panna. Siin on üks test. Jaa, ma arvan kaa, et auto tagaotsa külglibisemine on liikluses palju ohtlikum kui esiotsa otseminek. Ja avarii tagajärjed koledamad.

Uus rikas

Inimesed pühenduvad rahale erinevalt. Pühendunumaid, kes on targad, töökad ja ettevõtlikud, saadab selles vallas tõenäoliselt piisava järjekindluse korral ka edu. Jõukus saavutatakse ja hoitakse põlvkondade kaupa, lapsi haritakse, tervist hoitakse, positsioonile kohaselt ollakse väärikad ja intelligentsed. Ma ei teagi, kas meil Eestis ka selliseid tegelasi on, ju ikka mõni on, nt Rein Kilk tuleb meelde.

 

Meie naljaärimeeste, Pandi, Sõõrumaa, Kruudalaadsete tegelaste tempude ja väljaütlemiste põhjal jõudis alles nüüd mulle pärale mõiste uusrikas tähendus. Uus rikas. Enne oli vaene. Pärit mittejõukast perest, lastele ei ole võimaldatud hea hariduse omandamist, kodusele kasvatusele ei ole võib-olla kuigi palju tähelepanu pööratud, lapsepõlv ei ole võib-olla kuigi õnnelik olnud. Kui taolisele vaimselt mitte kuigi küpsele isiksusele, seni tugevasti piiritletud võimalustega inimesele anda raha näol võimalus seniseid piire lõhkuma hakata, siis seda ta ka teeb, ajades aegajalt segi, milliseid piire sobib nihutada ja milliseid mitte. Ta soovib rõhutada, et nüüd ta võib seda ja teist teha. Tema on nüüd kaa võimas mees, siiani on ta salamisi soovinud teistest parem olla, nüüd ta ei tunne end enam kehvamana, ja seda tahab ta ka rõhutada. Kõikvõimalikul moel. Näitab kollase ajakirjanduse vahendusel milliseid maju ja autosid ta omale on ostnud, annab maailmale teada, kui palju ta kulutab. Sisimas ette kujutades, kuidas ta ise 10 aasta eest kade oleks olnud. Jne.

 

Raha on koorem, nagu vabaduski.

Kunagi mingisse ajalehte kirjutatud kommentaar huntidest

Möllasin harjumuspäraselt oma läpakaga, valmistudes c ketast formaatima leidsin ühe kunagise kommentaari, mille olen mingile ajalehele kirjutatud. Mis ta siin kõvakettal ikka tolmab, pistan siia üles.

 

 

Inimene on ülbe loom. Juhul kui üks metsloom metsast korra välja keerab ja inimesele kasuliku loomakesega oma kõhtu täidab, siis lüüakse üleriigilistes lehtedes lokku. Seepeale tormavad viha ja õudu täis valgunud silmadega jahimehed metsa, tapma. Mõni jahimeeste ninamees prõõkab ka lehes, et hunte tuleb valimatult ja lõputult tappa. Hirm hakkab... sellised tüübid jooksevad relvadega metsas ringi. Imelik, et nad pole soojemale maale lõvisid lennukitelt pommitama läinud. Seal nad puha puntras koos, nii hea oleks ju tappa. Ja üldse tuleks kõik kiskjad ära tappa, las rohusööjad vohavad…

 

Kaheksakümnendate hundivähendamine? Mõelda vaid, metsaloom (looduselt tuleb ju võtta, mitte armuande oodata, ja ERITI VEEL MITTE ANDA!!) murdis (nõukogude) kodulooma!!! Kõik maha tappa! Katsume ikka natukene rahulikumad olla. Läbi aegade on kiskjad lohakate ja hoolimatute loomaomanike koduloomi murdnud. Ja eks sekka tulnud hunt ka hoolsama loomapidaja karja. See ei anna aga põhjust minna metsa tapatalguid korraldama. Hunti on Eestis vähe, vastupidiselt põdrale ja kitsele. Huntide hävitamisega halveneb läbi põtrade arvukuse suurenemisega meie metsade tervis veelgi.

 

Mitte iialgi ei tohiks jahimehe suust kuulda viha, looma vastu. Jahimees läheb metsa ennast looma kavalusega võrdlema, andes endale aru, et metslooma arvukust tuleb reguleerida. Inimene on looduses paljud asjad tasakaalust välja viinud, nii ka loomade arvukuse ja vahekorra. Kuid teades, et hunti on vähe, siis minu, kui samuti jahimehe, käsi hunti laskma ei tõuse.

 

Hundivihkajatele soovitaksin selle targa loomaga veidi tutvuda, kirjanduse kaudu muidugi. Mitte asjata pole hundikarjas toimuvat organisatsioonipsühholoogia õpikutes mainitud. Mitte asjata pole väidetud, et hundikari on kõige keerukam üksus looduses.

Ma mõtlesin vist välja

Elu on ilus, kõik läheb hästi, kodus on kõik korras, tervis on korras, nälga ka pole, enesega on ka läbisaamine päris hea, on intellektuaalsed ja kultuurilised huvid…

 

…ja siis võtab selline kodanik kätte ja on liikluses metslane. Ja siis soristab WC täis. Ja siis joob end kusagil täis ja laamendab? Ja siis üritab kedagi teist paigutada situatsiooni, kus tal enesel ei meeldiks olla. Ei, teine lõik ei sobi esimesega kokku.

 

Järeldus: metslased liikluses, loomad peldikus, laamendajad (nt kusagil laevas) ei ole õnnelikud. Nende elu pole ilus. Sest õnnelikku, väärikat, viisakat maailma ei raatsiks keegi ju tühiste labaste mustade asjadega ära määrida, ära rikkuda. Peale peldiku täistegemist ja autoga kellelegi ettekeeramist ei saa ju enesega rahul olla, lõpuni rahul, päris ausalt lõpuni rahul.

'Tea mil siinmail inimesed WC-s inimesemoodi ka käituma õpivad?

Vanasti käidi meie maal hädal ikka laudas, loomade juures, hea soe ja kuiv ja tuul ei puhu. Vähemalt sügisesel-talvisel ajal. Nii olla see iidamast-aadamaast saati olnud.  Esimese vabariigi aegu, mil talumees läks uue talumaja ehitamiseks pangast laenu küsima, küsiti seal maja projekti näha. Projekteerijad olid aga linnasaksad, neil omad kombed ja tavad, ja mõelda vaid, nemad projekteerisivad majadesse kemmergud! Elumajadesse! Arusaamatu, eluaeg ilma saanud. Üks õige talumees võttis selle kemmergu muidugi sahvrina kasutusse, hädal sai ikka üleõue väljakäigus käitud, või siis laudas loomade juures.

 

Täna on meil kalendris aastaarvuks 2006. Aga… see laudaskäimine on ikka veel veres. Avalikes väljakäikudes kahjuks küll loomi pole, aga laudakombed on. Ega neist uhketest linnasakste vidinatest polegi lihtne aru saada, saab mingit vett peale tõmmata, mingi prill-laud, sihitav piirkond kaniipisike… tore on see, et läikivaid ja ilusaid vidinaid saab ära kruttida, see on tõesti tore, ja kaasa viia, äkitse läheb vaja. Kunagi ei tea ette.

 

’Tea mil siinmail inimesed (tegelikult peaks vist ütlema mehed?) WC-s inimesemoodi ka käituma õpivad?

Raskusi uute rehvide ostmisega

Poleks osanud arvatagi, et tänapäeval on talverehvide ostmine nii keeruline. Vahetamisest rääkimata.

 

Käisin paljudes rehvifirmades, ei ole enam Gislaved NF5-e, Nokia HKPL2-e ega Conti WinterViking2-e. Gislavedi ja Contit ei teagi kas juurde tuleb, Nokiat ehk kunagi… üsna absurde. Suured tootjad tootvat tellimuste peale x koguse ära ja sel hooajal rohkem mitte. Otsisin kunagi traktori kärule rehvi, 500/60 R15. Taoliste mõõtudega olla ka nii, et neid toodetakse aastas vaid paar nädalat, ja kui otsas, siis… on otsas. Rehvifirmadest kurdeti, et ei osatud ette näha, et sel aastal uutel rehvidel selline minek on. Eks rahval on rohkem raha käes, paljud keeravad protikummidele selja, uuematele autodele ei soovita kasutatud päkke alla pista.

 

Ja siis kui täna hommikuks ühes firmas rehvivahetuse aja sain, näen seal riiulis sobivas mõõdus NF5-esid, üks jooks veel olla…. Ja mina käisin eile Vana-Võidus rehve toomas (kaubikule ja Audile, Contid). Oh jah. :-) Jälle targem, ka rehve ostes kehtib reegel, kes ees, see mees.   

Ühest väärarusaamast autode kokkupõrkel

2 sõiduautot lähenevad teineteisele kiirusega 90 km/h. Ja põrkavad meie silme all kokku. Mõlemad autod liiguvad teineteisest 1 cm kaugusel endiselt 90 km/h, hetk hiljem on autoninad kohtunud, auto tagumised osad jätkavad liikumist, väheneva kiirusega. Peale pauku seisavad mõlemad autod meie ees (no natuke põrkavad tagasi, aga väga vähe), mõlemad on seiskunud, kogu kineetiline energia on kulunud plekkide nätsutamisse. Nii. Variant 2. Seisame seina lähedal, tuleb auto, 90-ga, põrutab seina. Täpselt sama, peale pauku on auto sealsamas. Järeldus, pole vahet, kas kokku põrkavad 2 võrdse massi ja kiirusega sõiduautot või sõidab 1 neist seina. (autos olles ei tee vahet, kas vastu tuli sein või teine auto, oluline on kiiruse muut, auto tagaosa surub esiotsa kokku kiiruse muutumisest, inimest lõhub kiirendus) Kahe sõiduauto kokkupõrkel on vale öelda, et kiirused liituvad, et nagu põrutataks 180ga seina. Või kui soovime siiski liitmisest rääkida, siis 90 + (-90) = 0.

 

Veoauto (suure, koormaga) ja sõiduautoga on lood teised. Kujutagem ette rongi, lahtist vagunit, hästi pikka, vaguni otsas on sein (=veoauto). Rong liigub 90-ga, vagunil sõidab sõiduauto vastassuunas kiirusega 180 km/h, rongi kõrvalt vaatajale tundub, et vagun koos otsaseinaga liigub ühes suunas 90-ga, ja sõiduauto teises suunas 90-ga. Peale kokkupõrget seinaga liigub rong ikka 90-ga, ja autoromu nüüd samas suunas sama kiiresti. Vagunil seisja näeb, et 1 hull kimab 180-ga vaguni otsaseina, ja peale pauku jääb sinna seina äärde seisma. Järeldus, sõidu- ja veoauto kokkupõrke puhul saab mõningaste mööndustega niiviisi (90+90) kiirusi liita. Sõiduautos olija ei tee vahet, kas sõideti 90-ga vastutulnud veoautoga kokku või 180ga seina. (va see, et veoki nina on nii tehtud, et nurgad deformeeruvad kergemini, et ettejäänud sõiduautosid kõrvale paisata, et neid mitte ees rullima/lohistama hakata)

Jutukad arstid

Ematehnik juhtis tähelepanu muuseumis sünnituse üksikasjade arutamisele meedias. Seekord peaks ära märkima tänase koleda õnnetuse kannatajate vigastuste detailne kirjeldamise (video), koos kannatanute nimede äramainimisega. Vaevalt see kellelegi meeldib, kui AK-s räägitakse riigitäiele rahvale, millised luud ja siseorganid tal katki on. Ja et see kannatajale meeldiv pole, siis on ka mulle kui kuulajale taolist juttu ebameeldiv kuulata.

(´tea kas on võimalik veel keerulisemaid lauseid siia lehele ära paigutada?)

Käisin eile Nigulistes Arvo Pärdi Kanon Pokajanenit kuulamas

Võimas. Puhas. Peen. Detailne. Viimseni viimistletud, iga noot oleks justkui suure hoolega just sellele kohale pandud. (võib-olla aitas erilise viimistluse tajumisele kaasa saalisistuva Pärdi aura) ja mis sest, et vahel meenus too ütelus seast ja tema ette visatavatest pärlitest.

Ringikujuliselt paigutatud lauljad, erinevad hääled erinevates kohtades, ruumiline ja ajaline mängimine ss-dega, nii et oli ka taoline, võhikut kaasakiskuv tasand. Midagi sellist, mida tahaks hea helitehnikaga pimedas toas kuulata.


Tuleb välja, et ma olin vist esimest korda Niguliste kirkus. Noh et kontsert kirikus, ahah selge, hämar, külm, kiriku surutise all kooserdavad kössis inimesed postitagustesse puupinkidesse, minutaolised maadlevad natuke aega oma egoga kiriku ukse peal, et see sealt ikka sisse mahuks (hea küll, asi pole kaugeltki nii hull :-). Aga ei, Niguliste ju soe ja valgustatud, ikka rohkem nagu kontserdisaal.

Taevaluugid rebind valla jõud missugust me ei tunne

Tuli kange tahtmine 1 luulejupike kirja panna, autoriks Contra:

 

Taevaluugid rebind valla

jõud missugust me ei tunne

sajab vett nii palju alla

et me hästi end ei tunne.

 

Kui ma õigesti mäletan, oli see luuletus (võib-olla oli ta ka pikem) Contra luulekogus Suusamütsitutt.

 

 

Autorikaitsjale: see on Contra luuletus, ja siia kirjapanek eriti asjakohane ja vajalik.

Keisri hull

Käisime eile teatris, Keisri hullu vaatamas. Võimas etendus, selline Suur. Eks jah, Krossi raamat ju kaa, SUUR. Tõesti, vinge lavastus. Meie eelmine teatrikülastus oli Draamas, noh, nagu ikka sellised komöödiad… ah mis ma hakkan hädaldama, need ju nii erinevad asjad.

 

Paar sõna veel. Tammearu oli vägev. Sündmustiku ajas hüppamine tuli arusaamisele ainult kasuks, nutikad kujundid.

 

Sirbis Keisri hullust.

Kes see Tarmo Pihlap oli?

Mõned aastad tagasi (vaatasin järgi, 1999-l aastal) sõitsin Viljandi poole, 1 tuttav ukrainlanna ka auto peal. Raadiouudistes öeldakse, et Tarmo Pihlap on surnud. Mina ohhetan, et noor mees ju, vat kui kahju. Ukrainlanna, natuke üle 20-nene, eluaeg Eestis elanud, räägib eesti keelt üsna hästi, küsib, et kes see Pihlap oli. Räägin et laulja. Tekib kiusatus ebaviisakas olla ja küsida, et kas ta teab, kes on Ivo Linna, Aarne Üksküla, Ita Ever, Andrus Vaarik, ma ei mäleta, milliseid analoogseid nimesid veel küsisin. Ta ei teadnud neist mitte ühtegi.

 

Elada elu aeg ühiskonnast, kus sa ei saa väga paljudest asjadest aru… nukker. Väga tore on aga see, et eesti keelt oskab!! Sest nagu näha, väga paljud ei oska.

Keskerakonna häälte hind?

Keskerakonna häälte hind? No et noored, äsja kooli lõpetanud ei oska üldse eesti keelt.

 

Hariduspoliitikast mõeldes kujutan ette suurt saali, kus istub meie professuur, ja saali ees kõneleb neile meie teadus- ja haridusminister Reps. Mnjah.

Minu isiklikest rehvieelistustest

Paar tuttavat on küsinud, et milliseid rehve ma soovitaks, nii et teen nüüd reklaami, olles reklaamitavaga seotud vaid nii palju, et olen nende toodetega rahul. Räägin oma eelistustest. Nii, Audil ja kaubikul on all Continentali suvekad (PremiumContact ja mingi Vanco, autotootja ettenähtud mõõdulised loomulikult). Miks ma nendega rahul olen? Hea juhitavus ja pidamine! Teisest äärmusest - kui protikumm kulub ebaühtlaselt, sügisel enne kummivahetust auto väriseb vibrast, kevadisel kummivahetusel tuleb velg tasakaalu saamiseks raskusi täis laduda, siis 3 suve all olnud, nüüdseks pea siledad PremiumContactidel on kõigil 1 kõige pisem tasakaalustus, ja ka sügiseks pole vibrat. On need Contid siis paremad kui teised? Ei oska öelda, testimiseks vaja ikka suurt võrdlusmaterjali, kuid ma olen nendega väga rahul. Võrreldes eelmiste rehvimarkidega ka tagumikuga tuntavalt parema juhitavusega ja vaiksemad.

 

Talvekatest julgen soovitada Nokiaid. Subjektiivselt tunduvad väga hea pidamisega (HKPL, tõsi, viimasel, 4-l talvel olid nad heaks pidamiseks juba liiga kulunud), naelad püsivad lõpuni sees, kuluvad samuti ühtlaselt (mnjah, ühega sai pooltühjalt sõidetud ja karkass sai viga, läks kõveraks ja kulus lapiliselt), ei ole kõige lärmakamad, kannatavad ka asfaldil sõita, pole ülemäära pehmed, mulle väga meeldisid. Jaa, vabalt võivad konkurendid sama head ja paremad olla, aga ma ei viitsi rohkem testima/riskima hakata.

 

 

Tundub, et selle jutukesega sai mulle omale selgeks, et ma ei hakka ka sel sügisel Gislavedi ja Conti talvekate poole vaatama. Peaks HKPL2-d ostma.

Ematehnik räägib annetamisest.

Ematehnik räägib annetamisest.

2 sügisest soovitust autoomanikele

Tatised ilmad on käes, varsti hakkavad ka soola teele laotama ja siis on mudapilved pilvini.

 

2 soovitust. Õhtul enne auto seismapanemist tee esiklaas puhtaks (kui auto liiklusega tänava ääres ei seisa). Et juhul kui hommikul jääs klaasi tahad kraapida, ei kriimustaks teda liivaga ära. Teine, sõites ringi, ära uha ilmaaegu esiklaasile kuuma õhku. Siis kui aken enam udune pole. Tuliseks köetud klaas kuivab väga kiiresti (foori all seistes on näha, kuidas esiklaas väljastpoolt aurab), jättes koos veega sinnasattunud jama klaasile, ja seda tuleb siis klaasipesuveega maha pesta. Piisab kui esiklaasi paitab õrnalt soe õhk, kojamehe intervalli vahel ei jõua klaasile sattunud vesi aurustuda ja miinuskraadides lumi vajub klaasilt maha (kojamehi ei pea käima panema), mitte ei sula klaasi külge veeks. Aga muidugi, kui kusagil udu on, siis ikka jah, kuum õhk selga.

 

Veel talvisest udust autos.

Millisel aastaajal ma kõige vähem õunu söön?

Õige vastus on sügisel. Sest siis ei raatsi ma poest Hispaaniast ja Poolast  kohaleveetud niru-plast-õunu osta. Sest silme ees on hunnikuteviisi päris ehtsaid, maitsvaid, kodumaiseid õunu, mida kompostihunnikutesse veetakse, põhjusel, et neid pole kuhugi panna, sest kaubandusketid pole päris õuntest huvitatud (müüja ei tarni aastaläbi x tonni nädalas). Ja et turul ma käia ei soovi, siis ongi nii, et kui mõni tuttav õuna pakub, siis söön, kui ei, siis ei. Sügisel on koduses puuviljakausis siis rohkem teisi puuvilju.

 

Kurb.

Komparteist ja KE-st

Meie poliitilisel maastikul on siiani üheks läbivaks teemaks tänaste poliitikute kuuluvus kunagisse komparteisse. Et kes milleks sinna astus, kel tuli karjääris sein ette, kes ei saanud enam teadust teha jne. Paljud kindlasti tundsid süümepiinu, olid nn redised, täitsid punapeetidee (ka seest punaseid) asemel mingeid ametikohti. Ja oli ka ideelisi (ei ole võimalik, et nad intellektuaalselt kuigi küpsed olid, eesti keeles: olid ohmud), omakasul väljas, (natukene eelmistest arenenumad, kuid priviligeeritus ja edevus domineerisid mõistuse üle)… kuid mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

 

Huvitav, kui kaugel on see aeg, mil Keskerakonda kuulujaid hakatakse samamoodi liigitama? Et kes olid ideelised (kuigi, KE-l pole vist ideed kui sellist, ideeks tundub olema Savisaare isik), kelledel tuli karjääris sein ette (nõukogudesse, juhtkondadesse kuulujad), kellede asutustele tuli kasuks juhtide KE kuulumine (koolide direktorid ja katused nt), ja siis need, kelledele oli KE kuulumine isiklikult majanduslikult kasulik (meie „ärimehed“, vaimult väetid, parteiliinis liigub majanduslikult kasulik info, immuniteet omadega vooderdatud ametites). Jne.

 

See mõte tekkis tänast Tähelaeva vaadates, kus Uno Loop rääkis, kuidas ta oli ka korra KE-a kuulunud, et ehk tuleb triatlonile kasuks, kuid nähes mis KE-s tegelikult toimub, astus kohe ka välja.

Müümise kunst

Filmist. Katsun ka täna vältida oma arvamuse avaldamist Peep Vainust ja tema koolitustel toimuvast. Kindlasti on ta paljusid ka aidanud, aidanud ka mõistlikke eesmärke püstitada jne. See ei ole nüüd vist kuigi kohane võrdlus, kuid osadele inimestele on ju ka jumalat vaja. Tore kui abi saadakse. (Ebakohtadest tundub tänasel ilusal päeval kohatu rääkida).

 

Aa, filmist, tore filmike. Jah, olin varem kuulnud, et mingeid plasttopsikuid niimoodi müüakse, et omamoodi nutikas müügistrateegia, hea müügitööga saavutatakse ostjaga personaalne suhe, ostjal pole alternatiive, ostuotsus tuleb langetada kohe, ostu mittesooritamine oleks nagu kuidagi müüja reetmine. Aga et müügiketi värbamine niimoodi käib, seda ma ei teadnud, et müüjatele niiviisi lähenetakse, et müüjad justkui natukene ohohoo… eee… no see komejant müüjate nn koosolekutel. Ja et ka plasttopside taevas üks täht särab (Evelin :-) ). Mnjah, väga paljudele kulub pisukenegi lisaraha väga marjaks ära.

 

Kummaline on see meid ümbritsev ilmaelu.

Tänane päev

Tänasest päevast võiks teinekord copy-paste teha. Hommikul tund-poolteist mere ääres, Paljassaares, võimas (torm, rahvast täitsa oli, iga teise põõsa taga plõksis keegi fotokaga), sama kaua Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis, lõuna Nokus (miks pagan nad ühte ruumi kahest ei võiks mittesuitsetajatele eraldada???), pea tund raamatupoes, mingi aeg kohvikus, akna all kiirustavaud möödujaid jälgides ja koogikesi süües ja kohvi juues, ja siis kinos. Mõnus.

 

Kui keegi viitsiks veel ka sauna kütta...

Mõõgaga must mees mustas öös

15 minti tagasi nägin Tallinna vanalinnas mõõgaga Will Smithi. Kohe päris must mees ja päris mõõgaga. Maru värk.

Olukorrast politseis ja päästeametis. Ehk saab ajakirjandus aidata?

Ma soovin, et ajakirjanikud käiksid Eestimaa Päästeameti päästeosakondades ja Politseiprefektuuride politseiosakondades, ja vestleksid seal madalama astme töötajatega. Süstemaatiliselt, maakondade kaupa. Tuues ära elanike arvu maakonnas, väljakutsete arvu ööpäevas, keskmise aja mil abi saabub. Selle põhjal saab ka aimu tagajärgedest, et kui nt 60 000 elanikuga maakonnas on korraga tööl 1 (ÜKS) politseiekipaaž, siis kui palju aega kulub ühelt sündmuskohalt ühest maakonna äärest teisele sündmuskohale teises maakonna ääres jõudmiseks. Et kui on puhkenud nt (joomane) peretüli, kus keegi võib viga/surma saada, siis kas politsei tunni aja pärast saabudes vajab juba keegi haiglaravi või veel mitte. Või kui päästeosakonnas, kus ühes vahtkonnas peaks olema vähemalt 12 meest, on tegelikult tööl 5 meest, ja ega pritsumaja ei tohi ÜHE tulekahju pärast tühjaks jääda, siis kui palju need täiendavad tule kahjud maksvad, kui palju inimesi hukkub seetõttu tulekahjudes, et pole piisavalt tuletõrjujaid?

 

Neid lugusid võiks illustreerida fotodega politsei parklates kasutult (pole inimesi, kes nendega töötaks) seisvate autodega, ja päästeameti garaažis seisva tehnikaga, 5 mehe kohta rohkem kui 5 autot. + töötajate arvust sõltumatud hoonete halduskulud… ei, meil pidi siin Eestis väga väga hästi minema.

 

Ehk oleks sellistest artiklitest natukenegi kasu, paneks viimastel aastatel KE juhitud siseministeeriumi natukenegi rohkem mõtlema. Tööjõuturul toimunud muutustega arvestama. Samal teemal.

 

 

Siinjuures oleks arukas mainida, et ostkem tulekustuteid (suitsuanduritest rääkimata) ja mingisuguseid tapariistu pättide nuhtlemiseks.

 

Mulle meeldib torm

Mulle meeldib torm. Peale selle, et siis tunduvad autos ja toas istudes soojus ja kuivus eriti mõnusad, rõõm klaasist on eriti suur, peale selle on ka õues ilus jõlkuda, vaadata kõrvalt, kuidas aastamiljoneid puhunud tuul intensiivselt toimetab, meri niheleb. Loodus on ilus, ka tormisena, ja juba sellepärast, et tormi pole iga päev.

 

 

Meenub 2005 jaanuaritorm, mil meedia ja Julgestuspolitsei räuskas ja naeruvääristas inimesi, kes rumalusest põhjustatud hirmust (*) tuppa peitu ei pugenud ja õues olid ja merd läksid vaatama, oskasid olme pudipadi ilu kõrval ka tuule undamisest ja merelaine vaatamisest naudingut saada.

 

(*) Tol ajal oli tsunamiteema õhus, rumalus tähendab siin seda, et lainetavas meres nähti surma, et kohe-kohe tuleb merelt mingil põhjusel hiidlaine ja viib kõik merre kaasa ja uputab ära. Surm saabub kohe ka siis, kui vesi kingakeses jalakese märjaks kastab. Ja puu kukub pähe ka siis, kui puid läheduses pole.

Jobudest jälle

Me käime tööl, teeme tööd, teeme koostööd, meie töö haakub teiste töödega. On ilus mõelda, et elame kõrgkultuurses ühiskonnas, oleme targad, professionaalsed, väärikad, heatahtlikud, viisakad. Üldjuhul ju olemegi, kuid tihtilugu on kusagil ka jobud. Kes on lollid, jobud, laisad, hooletud, hoolimatud, valelikud, ükskõik, st ei tee oma tööd nii, nagu temalt eeldatakse. Kett on ikka nii tugev kui nõrgim lüli, ja sellepärast tuleb meil, tarkadel ja väärikatel SÕIMATA. Röökida. Olla ebaviisakas, TULEB olla ebaviisakas. Sest see jobu nullib meie ja teiste hea töö. Olles vaikne ja vaga, kurvastades, pingutades tema eest, heastades sigadusi annab see jobule signaali, et nii saabki. Küll asjad korda aetakse. Ja jamad korduvad, ja jäävad korduma. Ja paljud kohusetundlikud inimesed rabelevad (peale tööaega, nädalavahetustel), asjad lähevad lörri jne.

 

Seega, sõimakem, „tagugem jobule labidaga vastu pead“, suhelda temaga selles keeles mis talle pärale jõuab, nii kaua kui ta enam jobu ei ole või ta jõukohasemale tööle läheb.

Vooglaid Vikerraadios

Hetke pärast, st peale 7t. Ja ka netis vist rohkem kui 1 nädal.

Andekatest jobudest

Ma ei ole ühte meelt nendega, kes suhtuvad andekatesse jobudesse kuidagi soosivalt, anne justkui õigustaks jobu-olemist. Kelledest ma räägin? Peaasjalikult osadest muusikutest ja teistest sellistest tegelastest. Kes on aastaid narkootikume sisse imenud, joob, on väga ülbe, kel on sada last mööda ilma laiali jne 100 sigadust kordasaatnu – ta on ju jobu. Andekas? Tore, naudime siis tema loomingut, aga kui ta inimesena on jobu, ei taha ma tema isikust rohkemat teada, ja ma ei näe vajadust oma suhtumist varjata. Igaühel on õigus oma väärtushinnangute järgi elada? Jah, kuid mingite piirideni, ja veelkord, andekus ei ole see, mis õigustaks üldtunnustatud väärtushinnangutega räigesse vastuollu minemist.

 

Teine asi on see, kui kunagisest metslasest on inimene saanud. Tubli, mõne arengutee on jah, okkalisem kui teistel.

Kirjutamine ja lugemine

Olen ka ise arvanud, et mõte mida ei saa kirja panna, pole mõtte nime väärt, on väärtusetu. Ja et kirjutamine sunnib hoolsamalt mõtlema ja toob seeläbi kaasa kvalitatiivseid arenguid. Kuid nagu sõnapaar kirjutama – lugema on justkui vastandid, siis viimasel ajal tundub mulle, et need tegevused on vastandid ka vaimse arengu skaalal. Lugedes, vastupidiselt kirjutamisele, ei saavuta enesehinnang uusi kõrgusi. Lugedes ei saa lihvitud isiklik oskus näida. Lugedes, vastupidiselt kirjutamisele, laieneb mõtteaines, rikastub arsenal hilisemaks kirjutamiseks. :-) Jne. 

 

Ja siit põhjus, miks ma nii vait olen olnud. Ja… laupäeval sain kätte Raamatukoist tellitud 13 Jaan Krossi raamatut. Mnjaa.

Tallinna ringtee

Aegajalt sõidan mööda seda nn Tallinna ringteed, hommikuti. Siis kui traktoritel pole lubatud linnas sõita ja nad kõik sinna ringteele on sõitma kogunenud. Koos sadade veoautodega. Ja siis meenuvad mulle Helsingi Kehad. Mnjah, ka Tallinnale oleks väga hädasti taolisi kehasid vaja. Ja oleks meie juhid natukenegi püüdlikumad ja arukamad, hoiaks natukenegi koomale, kui traktor ja tema taga sõitev kolonn vastu tuleb, teel ju laiust on. Suurematel kiirustel ja kurvilisemal teel ei ole taoline telgjoonel möödasõit enam jah, niiväga ohutu, kuid sirgel ja väikestel kiirustel…

 

 Praegu on seal ikka üsna närviline siiberdamine. Ja avariid pole kuigi haruldased.

Null

Ringhäälingunõukogu uueks liikmeks sai Heimar Lenk. Oh jah.

Lenovo vahetab akusid

Lenovo vahetab akusid.

 

Tore, mul pole uue aku vastu midagi.  :-)

Päästetöötajatest ja tobedast määrusest

Palk on väike, mehi vähe, need kes veel alles on, tegelevad 100 muu asjaga, et oleks mille eest koju süüa osta, ja käivad siis tuletõrjes puhkamas… eks rahulikematel aegadel saavadki ka puhata. Kuid sel suvel nt Ida-Virumaal ehitustööd viibisid, sest pritsimehed möllasid põlevates metsades, kes muidu „töövälisel ajal“ ehitustel töötasid.

 

Aga peale palga tuleb rääkida veel füüsilistest katsetest. Asi ei ole selles, kas päästja on 25 aastane ambaal VÕI 25 aastat tuld kustutanud professionaal, vaid et kas lubame poisikeste kõrval ka mõnel kogenumal mehel töötada, niigi hõredates pritsimeeste ridades. Mõnel pool kuulu järgi kuulatakse mõistuse häält, pädevatel ja mittetõrjujatel(„musta töö“ tegijatel), enamvähem füüsilises vormis olevatel meestel lastakse edasi olla, kuid on ka punktuaalseid ülemusi. Mitte kuigi arukas määrus + mitte kuigi arukas ülemus = suur suur hulk kogemusi läheb pritsimajast ära. Nende asemele jääb tühi koht.

 

Et miks ma neid füüsilisi katseid rumaluseks nimetan? Maapiirkondades, talvel, jääga, veoautoga, kiiresti sõiduks (sekundi hinnast natuke allpool) on kogemusi vaja. Sõiduauto roolis oleme kõik kõvad mehed. Aga kes on ZILiga sõitnud, eriti libedaga, teab millest jutt. Nt üle keskea mees, kes on aastaid veoautodega sõitnud, tuletõrjeautosid putitanud, oskab meil veel nii levinud vene tehnikaga ümber käia, see mees aetakse sellepärast tuletõrjest minema, et ei tõmba piisavalt lõuga ja ei jookse 2700 meetrit. Autojuht, kelle kohus on auto juures olla, mitte tulle minna. Kustutustööde juht, väga keeruliste ülesannetega, samuti, laseme lahti ja võtame poisikese asemele. Kes ei oska põlevale majale peale vaadates kohe öelda, mitu m2 põleb, mis asi põleb, selle põhjal kiiresti välja arvutada (eks aastakümneid tuld tõrjunu hoomab neid arve kuidagi teisiti), mitu liitrit vett on sekundis vaja, et see tuli kustutada. Kas autos oleva 2 tonni vee ja paari minutiga saab hakkama, kui ei, siis mida kaitsma hakata, kust kohast kaitsta, mida tuul teeb, millised materjalid ümbruses on. Millal vett juurde saab (linnast väljas ei ole veehüdrante). Kui vett rohkem, siis millise tootlikkusega liinid kuhu vedada, kuimitu liitrit vett sekundis kuhugi optimaalne on (põlemata osa tuleb kasta, kõrvalhooneid jahutada jne, jällegi, mitu l/s kuhugi vaja, kui palju vett nüüd kohe võtta on, kui kiiresti vett juurde saab, mitu meest on, mitu voolikuliini, millise tootlikkusega voolikuliini olemasolevate meestega kuhugi vedada saab, mitme auto puhul on see pumpade/voolikuliinide tootlikkuse, veekoguste optimeerimine veel keerulisem). Noh, nagu piiratud ressursside puhul optimeerimisülesanne ikka. Juhtub ka nii, et tuleb tuletõrje kohale, kustutustööde juht peab KIIRESTI hindama, mida teha, kas loobuda põleva maja kustutamisest ja kasutada olemasolev ressurss (vesi, mehed, autopumba tootlikkus) kõrvalhoonete päästmiseks, või kui lisaabi saabub varsti, siis kas hoida tule levikut vaos, tõkestada tuld, üritada päästa nt pool maja, või asuda tuld ründavale positsioonile, jällegi, vesi lõpeb ja tuli kustub... kumb enne otsa saab? Kõige lihtsam on voolikud välja rullida, autol gaas põhja, paari minutiga veepaak tulemöllu tühjaks lükata ja… vaadata abitult peal, kuidas kõik maha põleb. Ja siis targalt öelda, küll kindlustus maksab. Ja need mehed, kes on veneajal tule tõrjumist õppinud, hoonete ehituskonstruktsioonidest kemikaalideni, olles täna nt 60 aastased, kõnnivad tuletõrjest ära, lõuatõmbamise pärast, ja vaatavad kõrvalt, kuidas aastakese Päästekoolis õppinud mehed vana tehnikaga maadlevad ja tulekahjule jõudes raamatutarkust meenutavad.

 

Võiks ju küsida, et mis liitrit, mis sekundit? Tunde järgi! Ajame aga sinna, kus tuld paistab, vett selga ja küll kustub, et „Juhan, tule lase ka siit, siin ikka mugavam kui seal  pööningul voolikuga turnida“  Kui on vett, mehi, autosid (st pumpasid) palju, siis jah, andku minna, uputatagu, umbes. Suurest linnast väljas on aga ressursse palju vähem. Ja mida rohkem mehi ja tehnikat ühel tulekahjul, seda suurem piirkond jäi kusagil mujal valves olevate meesteta, täis kütuse- ja veepaakidega autodeta.

 

1 varasem jutuke tuletõrjeautodest.

Päästjatele mõeldud juhend avariisse sattunud Toyota Priusega ümberkäimiseks

Päästjatele mõeldud juhend avariisse sattunud Toyota Priusega ümberkäimiseks. Huvitav lugemine.

Mulle meeldiks, kui Raidma järgmiseks siseministriks saaks

Jah, ma astun nüüd sündmustest seitsmepenikoormasaabastega mitu sammu ette, kuid mulle meeldiks, kui Raidma järgmiseks siseministriks saaks. Selle ametikoha käekäiguga ei saa viimastel aastatel vist kuigi rahul olla.

TÄIENDUS: Riigikogu valimistel saadab teda tõenäoliselt edu, poliitikute poolt äraunustatud pritsimeeste ja nende perede toel.

Vool katkes ja arvuti läks rikki

Vool käis ära, nii pooleks sekundiks, tüüpiline, TLA, taaslülitusautomaat, lülitas millegipärast väljalülitunud liini sisse tagasi, mingi a’la 80% juhtudel on see edukas, kurg, liinile lennanud oks, praht põleb ära ja liin saab normaalselt edasi talitleda… mis aga edasi ei talitle, on minu kodune arvuti. Pagan. Tundub, et emaplaat (ID-kaardi lugejal ei lähe tuluke põlema, kuid ventikad ja kõvaketas võtavad pöörded üles küll, ju siis on vist emaplaat). Ja garantii sai augustis läbi.

 

Oh jah. Vähemalt täna tuleb siis mitteerititõsiseltvõetava läpakaga hakkama saada.

Miljon

Temperatuur oli tõenäoliselt -0,1 kraadi C-st.

Leheneegri ajaveebilt

Vabandatagu minu võimalik mitteheatahtlikkus, kuid soovin siiski viidata Leheneegri ütelusele, seoses Reet Linnaga.

Dialoog

Käisime täna Viru Keskuses, RahvaRaamatus (mul on praegu erakordselt* suur Jaan Krossi vaimustus, tahan kunagi kõik ta romaanid läbi lugeda, aga esmalt osta), ja üles RR-sse jõudmiseks kiirustasime hirmust kannustatuna, et tarbimishullus kannast kinni saab, ja seal niimoodi tormates meenus mulle meie kunagine tekstiiltoodete teemaline dialoog. :-)

 

* Tegelikult ei vaimustu ma ju kuigi sageli

Minu arvates on paljude asjade selgemaks väljajoonistumiseks arukas nähtusi, protsesse ekstrapoleerida

Minu arvates on paljude asjade selgemaks väljajoonistumiseks arukas nähtusi, protsesse ekstrapoleerida, minna mõttemängudes äärmustesse. Näide: sammaste teema, mõni väidab (nt Seppik), et igaüks võiks püstitada suvalisi sambaid, et aeg näitab, millised inimestele korda lähevad. Laskume liialdustesse, eksvang, mõrtsukas püstitab noaga inimese tapnute auks ausamba, mõni teine kägistajate ausamba, kolmas narkomaanide auks jne. Kuid sellised ausambad võivad põhjustada ju täna veel ühiskonnakõlbulikke inimeste väärastumist. Inimesi on igasuguseid. Sellest, kuidas taoline ausammas ohvri omastele mõjub, ei hakka ma rääkimagi?

 

Poliitikute tembud. Varguse, maksupettuse, purjus peaga autojuhtimise toimepannud poliitiku kaitseks peaks sama arv artikleid ilmuma kui tema tegu hukkamõistvaid? Palmaru jutust (13.10 mp3) sain ma nii aru. Üheselt hukkamõistu väärivad teod väärivadki ühekülgset meedia suhtumist. Maksupettusele, täis peaga autorooli ronimisele ei ole õigustusi olemas. Kas Reiljani ja Savisaare presidendivalimiste võtetele, väljaütlemistele oli õigustust? Minu arvates mitte. Reiljani väide, et olge vait kui teile presidenti valime, on nii absurdne, et… turmtuld! Savisaare kingiks saadud rohkem kui miljon krooni, Kohukese teema… ainult tuld! Sellistele asjadele ei ole võimalik õigustusi leida, meedialt tasakaalu nõuda.

 

 

Jaa, osasid teemasid niiviisi, liialdamisemängudega, käsitledes võib ka valede tulemusteni jõuda, protsessid teevad x – y teljele paigutatuna käänakuid, on muutuva tuletisega, kuid enamasti taoline liialdamine töötab.

Jutu ja muusika helivaljused pole tasakaalus

Neljapäevases Ummelase Huvitajas räägiti ER tehnikapoolest. Saatesse helistajad kurtsid suhteliselt üksmeelselt, et sõnalise ja muusikalise helivaljuse vahekord on paigast ära, peale juttu tuleb raadio juurde söösta ja röökiv muusika vaiksemaks keerata. Et ära tüütab. Olen 100% nõus. Eriti hull lugu on saatega Aja jälg kivis, peale paari lauset lastakse mingit kohalikku muusikat, kriiskavaid helisid. Mingi aeg avastasin, et seda saadet on hea kõrvaklappidega kuulata, võtab kõrgemad kriiskavad sagedused maha. :-)

Kärbsed tahavad bussi üle võtta

Nädal tagasi laenas Vahur mult paariks päevaks bussi, tagasi andes küsis, et mis mul nende kärbestega on, et neid on autos kuidagi paljuvõitu. Siis ma ei saanud aru, et mis kärbsed. Ükspäev vaatan, et 1 küljeklaas on musta-väike-täpiline, nagu oleks relakaga klaasi läheduses lõigatud. Ja, kuradi kärbsed, ja siis hakkasin tähele panema, kogu aeg on bussis kärbsed. No kohe 20..30 tk, ajan nad välja, järgmine päev jälle. Ja see klaas, see ju puha kärbsemusta täis! Nad kuradid on mu bussis paljunema hakanud, kärbsepesa teinud! Huvitav, mida nad seal söövad, et neid nii ägedasti juurde tekib?

 

Sõida nagu kärbeste kolooniaga.

Lauristin ja Palmaru raadios

Täna kell 2 ja kordusena kell 7 väitlevad Vikerraadios Lauristin ja Palmaru. See saab väga huvitav olema.

Metsloomad on tõenäoliselt janus

Vihma on nüüd küll natukene tulnud, aga kraavipõhjad tolmavad alles. Ja vaid õhuke kiht pinnast on märg. Ma ei kujuta ette, kust kohast küll metsloomad juua leiavad? Linnukesed noolivad nüüd sügisel teeäärseid porilompe, aga suuremad tegelased? Päris sant seis.

 

Mõni aeg tagasi otsisin, kanister näpu otsas, kraavidest vett, traktorile. No ei leia, ojad ka kuivad. Lõpuks võtsin oma vee siis bensukast.

 

Kahest teatrietendusest

Nafta – omamoodi huvitav ja tore. Loengulisemates kohtades tahtnuks kätt tõsta ja sõna saada. :-) Mõnes kohas vastu vaielda. Aga arvud mulle väga meeldivad, muudavad maailma hoomatavaks. Ja veel, kui ma naisolevuste õieli kaeltest õigesti aru sain, siis tahaksid nad esiridades istuda.

 

Faust – omamoodi huvitav ja tore. Loengulisemates kohtades ei teki soovi sõna saada, tekst tahab hoolega kuulamist. Ja veel, ma ei soovita istuda esimese ja teise rea vasakul poolel, pritsib. Ja see pritsiv asi kuivab riiete külge. :-)

Oua-oua meestest

1 arutelu Horisondis.

Miks ei ole äikesega mõttekas puu all seista?

Juhul kui äike puusse lööb (vihmaga saab puukoor märkjaks, muutudes niiviisi paremaks juhiks), võib elektrikaar kulgeda piki puitu, kiire temperatuuri tõus ajab puu mahla keema, see paisub ja lükkab puu lõhki. Seega, kildudega võib mööda kuppu saada. Kaar võib ka mööda puu koort joosta, suur potentsiaalide vahe, vastu puud nõjatudes või jalgu mitte koos hoides oht elektrilöök saada. Lisaks veel kõrge temperatuur, põletuste oht. Nii et, üksikute puude alla ei ole äikese korral arukas vihma varju minna.

Pikk jutt energeetikast. Ajendatult Reporteritunnist.

Tänases Reporteritunnis räägiti energeetikast, Ilmar Raag juhtis saadet, Marek Strandberg ja Raivo Vilu TTÜ-st seletasid. Mnjaa. Targad mehed oskavad numbritega huvitavalt ümber käia. Ja kas teadmatusest või mingitel muudel ajenditel ka loogilise jutu sisse rumalusi poetada, kummalisi järeldusi teha. (Jaan Krossi Keisri hullus 1 minategelase arutlus: „ennast tuleb hoolega valvata, et teadmiste ja maailmatundmiste augud liiasti nähtavaks ei kargaks“) Kõike udu ei viitsi ma siin puudutada. Aga paar asja ütlen küll ära.

 

Eestis metsade juurdekasv on aastas umbes 12 miljonit tm, umbes nii palju on ka mõnda aega raiutud. Viimasel paaril aastal vähem. Sellest 12 miljonist on 3 milj tm küttepuid. Sellest osa läheb hakituna katlamajadesse, osa halupuudena ahju, mingi pisike osa grillsöeks jne. Nii. Eestis kaevandatakse aastas umbes 14 miljonit tonni põlevkivi, (vanasti 30 miljonit, nüüd tahavad kahjuks taas toodangut suurendada). Sellest elektri tootmiseks põletatakse nii umbes 10…12 milj t aastas. Kuiva puidu ja põlevkivi kütteväärtused on võrdsed, vastavalt 13 ja 12 MJ/kg. (1J = W * s) 1 tm „märga puitu“ kaalub laias laastus 0,8 tonni, sõltub puuliigist, aga keskmine tuleb umbes nii. Seega aastas tiba alla 10 milj tonni puitu. Kuhu ma jõuda tahan? Kui põlevkivist loobuda puidu kasuks, tuleks kogu Eesti aastane puidu juurdekasv = kogu aastane raiemaht, palk, paberipuu, ja ka see küte, mis praegu katlamajades ja pliidi all soojatootmiseks läheb, kõik tuleks elektrijaamade kateldesse ajada. Ja tuleks ka veel puudu. Puidu transport, hakkimine, põletamine katlas ei ole tõenäoliselt suurema kasuteguriga kui põlevkivi eelnev käitlemine, põlemine ja hilisem tuhaärastus.

 

Eesti peaks kiiresti Venemaa energiasüsteemist eralduma. Miks? See oleks väga ebaotstarbekas. Ebaefektiivne, suuremate reservide hoidmise tõttu ka rohkem saastav. Ja Põhjamaade energiasüsteemiga ühinemine on väga keeruline. Nii, nüüd läheb jutt keeruliseks, keerulisemaks kui minu mõistus võtab. Pikkades kõrgepingeliinides toimuvad protsessid on VÄGA, VÄGA, veelkord, VÄGA keerulised. Juba meie suht lühikestes liinides tuleb liini teises otsas pingetõuse lisainduktiivsustega kompenseerida ja muid imesid teha… (ma kipun arvama, et seda valdkonda ei olegi võimalik tunnetuslikult hoomata, läbi mingisugusegi metafoori ette kujutada, puhas matemaatika, see on… käed rüppe vajunult olen loobunud küsimast, miks miski nii on) see selleks. Soome mure on see, et tema ühendus Rootsiga on nõrk, kui vaadata kaarti, siis Helsingi on lõunas, energiatarbimise raskuskese on lõunas, kuid ühendus Rootsiga on põhjast, Soome „ripub“ õhuliinide otsas. On jah, paar kaablit ka mere alt, kuid häda on siiski selles, et Soome elektrijaamad kippusid mõne aasta eest võnkuma minema, teiste põhjamaade elektrijaamade suhtes. St sünkroonsus oli häiritud, oli oht, et elektrijaamad hakkavad üksteisele vastu töötama. See põhjustab tugevaid voole, voolutõukeid liinides, suuremaid kadusid, võimalust et liinid lülituvad välja jne jne. Sellises olukorras ei ole Soome kindlasti huvitatud „rippuva“ osa suurendamisest, Eesti näol. See eeldaks tugevaid VAHELDUVvoolu sidemeid nii Rootsi kui Soomega. Kes maksab? Mina pooldan Venemaa süsteemi jäämist, Venemaalt „sageduse ostmist“, väga suurte Volga jõe hüdroelektrijaamade stabiilsuse kasutamist. Mida suurem on elektrisüsteem, seda töökindlam, stabiilsem, efektiivsem, vähem tootvaid reserve nõudvam. Juhul kui Venemaal juhtub see kõige hullem variant, täielik blackout, mõne suure tootva üksuse väljalangemine ja riigitäis koormust tõmbavad töölejäänud jaamade sageduse nii alla, et soojusjaamade toitepumpade tootlikkus väheneb drastiliselt, st eesti keeles, kõik Venemaa elektrijaamad seiskuvad, siis meil on… ma nime ei mäletagi, sageduseraldusautomaadid. A’la 48 Hz juures lülitume Venemaa süsteemist lahti. Sagedusautomaadid lükkavad ka gruppide/regioonide kaupa meie tarbijaid kiiresti seni välja, kuni sagedus stabiliseerub, jaamad suudavad allesjäänud koormat vedada. Maha magades jällegi, toitepumbad (suruvad vett katlasse, st ka auru turbiinidesse) surevad sageduse langedes kiiresti, ja jaam seiskub.

EH - Eesti Häda - EI RAATSI

Eestlase tootlikkus on nigel. Ei, mitte niivõrd sellepärast, et laisad ja loodrid oleksime, vaid et meil on nigelad töövahendid. Eile võttis Vahur Eesti häda ühte lausesse kokku: bemmide asemel tuleks häid tööriistu osta. Jaa, mida me teeme, kui kusagilt kukub rahapakk pähe? Ostetakse uus sõiduauto, naaatuke paremal juhul koduseid ruutmeetreid juurde, st suurem korter/maja. Mida me teeme, kui pank laenu peaks andma? Jällegi, auto või suurem elamine. Aga kui jutt tööriistadele läheb, saab tohutust priiskamisest koonerdamine. Naljakas. Traktoril, veoautol, saekaatril, kopal oleks siit-sealt remonti/täiustamist vaja, oleks vaja uut mootorsaagi, akudrelli, plekikääre, aga ei, ehk saab veel ikka kuidagi hakkama. Ja samal ajal on kõik kohad tobedust õhkavaid LandCruisereid täis. Kust kohast see efektiivsus siis tulla saab? Peale selle, et vilets ja ebaefektiivne tööriist raiskab aega, läheb katki, väsitab töötegijat, tööriista remontimise vilets tööriist läheb omakorda katki, ta ka põhjustab lisatööd, rikub midagi ära. Soome hindade juures olla nii, et kui mootorsae rikke pärast läheb aastas rohkem kui 3 tööpäeva nurja, oleks olnud kasulikum uus saag osta ja aasta vana saag poole hinnaga maha müüa. Meie saebrigaadid möllavadki nendesamade Soomest toodud kasutatud saagidega, raisates kõpitsemisele iga kuu 3 ja rohkem tööpäeva. Ei ole raha uut saagi osta? Sellepärast ei ole raha, et uut saagi pole. Ei ole raha töövahendit hooldada? Sellepärast ei ole, et töövahendit pole hooldatud.

 

Kui korralikud tööriistad on olemas, alles siis, palun, ostame lõbusõiduks uue (kiire hinnalangusega) sõiduauto ja suure maja.

 

Iga kuu imeb Eesti 3 (augustis vist koguni 6?) miljardit krooni laenuraha sisse, aga ei, me ei pane seda raha töövahenditesse, tööstusesse, töötajatesse, vaid paigutame tuima näoga elumajadesse. Uue sae asemel, mis annaks saemehele leiva lauale, ostab ta suurema korteri, ja nöögib metsas oma vana saerondiga edasi. Ja peale leivateenimise peab see sama väsinud saag ka nüüd korterilaenu tagasi saagima. See on siis see meie väga-hästi-läheb-majandus. Kurb.