6. aprilli Sirbis kirjutas Tiina Kirss Eesti humaniorast. 13. aprillil jätkavad ja arendavad teemat Kristiina Ross ja Janika Kronberg ning Marek Tamm. Tasub lugeda.
K. Ross: Pole ju saladus, et kõik Euroopa kultuurid tasapisi ühtlustuvad. Mis mõtet siis ongi palehigis vaeva näha ning eesti keele ja kultuuri eluiga iga hinna eest pikendada? Kas kahesaja või kahe tuhande aasta pärast, kunagi kaob eestikeelne kultuur kindlasti. Küsimus on ainult selles, millal ja kuidas. Kas me üritame omal initsiatiivil rahvuslikku suitsiidi sooritada ja võimalikult kähku oma eripärast vabanedes rahvusvahelistuda? Või keskendume sellele, kuidas oma kultuuri võimalikult põhjalikult uurida, kirjeldada ja mõtestada, nii et me teistesse jäljetult kadumise asemel suudaksime uude kunagi tekkivasse formatsiooni omalt poolt midagi kaasa võtta ja lisada – midagi spetsiifiliselt eestilikku, mida keegi teine sinna lisada ei saa?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar