
Hulkuvad koerad purenud? Hundid poleks seda asja ju nii jätnud.
Ma olen oma Gmailist vaimustumisega, eriti mobiilis hästitoimiva rakenduse pärast, nii mõnegi ära tüüdanud. Siin räägib Oliver taas Gmailist.
Lisan veel niipalju, et suunan gmailile tulnud kirjad mobiilile (EMT-l lisateenusena 25 EEK kuu, e-mail -> SMS), minu elustiili puhul hea mugav, igast e-mailist tuleb koheselt esimesed 160 tähte SMS-na taskusse. Et teaks millal arvuti käima panna või telefonis vastav (mh pdf, doc, xls faile avav, lisaks kogu mu kirjavahetusele juurdepääsu võimaldav) rakendus käivitada.
Muusikapsühholoogia sedastus: muusikalised maitseeelistused ei tarvitse oleneda muusika struktuurist, nad olenevad emotsionaalselt olulisest situatsioonist mil seda muusikat kuuldud on. Umbes nii rääkis Ööülikoolis Jaan Ross.
Ma mäletan, et juba kooliajal nuputasin, et miks mõned nii jubedat muusikat kuulavad, et kuidas küll saavad nii erinevad eelistused tekkida. Hiljem arvasin, et noore muusikalist maitset mõjutab vanemate muusikaline maitse, et teismeline kuulab siis seda, mida vanemad jälestavad (no pane see jubedus ometi kinni!), et sealt tuli soodne pinnas nt hevile ja metalile, tänapäeval ehk hip-hopile jne neegrite joujou-mään muusikale.
Täna ei oska mu muidugi midagi arvata. Ju on Rossil õigus, ja võib-olla on emotsionaalselt oluliseks situatsiooniks mh mingisugune eneseteadvuse, subjektsuse teadvustamine, mis tingib vastuolu vanematega, seniste autoriteetidega. Muuhulgas. Teiste tugevate ja uudsete emotsioonide kõrval. Ja läbi mõne taolise assotsiatsiooni tekibki siis ehk muusikaline eelistus.
Meie president on Hispaanias, see tuletab meelde, et nt mina ei küll saaks seal nii head nägu teha. Tänase Hispaania territooriumil elavate baskide jt rahvaste inimõiguste olukorra pärast. Just baskidega (Hispaanias 580 000 in) toimepandav ületab ju igasugused piirid.
Mhmm, ma vaatan et Vikipeedia räägib baskide olukorrast (ja Baskimaast) omajagu leebemates toonides kui Margus Mölder Vikerraadios sarjas Riigita rahvas.
Eelmise teema jätkuks. Optimist, kes arvab, et malevastane temale kõige kasulikuma käigu käib, ei ole kõige parem maletaja.

1 väärikuse kriteerium võiks olla järgmine: väärikus ei luba teisest inimesest halvasti rääkida.
Va siis, kui keegi tööl jobu on.
Rääkida tahan sellest, et muusikud inimestena tuleks nende muusikast ikka väga lahus hoida. Sest pahatihti on nimekad artistid ju jobud, tropid, kekatsid ja muidu haletsusväärsed tolvanid. Peale selle joodikud, narkarid ja mis kõik veel, ühesõnaga, mõne sellisega kohtudes tekiks kiusatus oma põlgust mitte varjata. No umbes nii. Kuid see on ju nende eraelu, igaüks teeb mis tahab, ja kõik need eraelus tehtud tembud tuleks kindlasti tema loomingust väga väga lahus hoida. Meid peaks huvitama ju vaid muusika, mida nad loovad või esitavad. Tehku nad peale kontserti või stuudiolindistusi mida tahes, süstigu või suregu või ärgu suregu, peaasi et nad inimestel meelt lahutaksid ja oma loominguga midagi pakuksid. Loomingus kajastub eraelus toimuv? Ma kaldun arvama, et popmuusikutel üsna vähe ja mind ei huvita, millise aine mõju all mingi lugu loodud on. Ja mis veel kõige vähem minu kui muusikakuulaja asi on, on see, kellega nad magavad. Püha müristus, magagu või kaameliga. Ma üldse vaatan, et see pedeteema on tobedalt kuum teema. Et kes ikka on. Täiesti arusaamatu. Et siis nagu et, mis tähtsust sel on??? See muutub tähtsaks enne intiimsuhetesse astumist. Aga no mitte enne.Tihtilugu peetakse vaikseid, seltskonnas mittejutukaid inimesi rumalateks. Kuid mina arvan, et tegelikult on nad pigem salatargad.
Kuri on meil vist tänapäeval aus, autod tehakse kurja näoga nt. Et pigem ikka kuri kui malbe. Eks vanal ajal tuli kuriolemine kasuks, kes oli kurjem see lõi vähemkurjal esimesena pea maha ja sai vähemkurja saapad omale. Nüüd kui maailmas on saapaid rohkem kui jalgu, kuriolemisega ei õnnestu kodanikel tänu seadustele piiratud ressursse omatahtsi ümber jagada, siis… miks selline kurjafetiš? Tänaval lonkides ja nätsu närides kipub ikka see keskajalik kuri nägu normaalsest ilmest üle olema.Otsimootor viitas ühe otsinguga siia. Väga huvitav, eesti sõnade ja nimede ees on just vene piigade reklaamid?
Mõistmine ei ole see, kui rääkija kuulatakse ära, räägitut võrreldakse enda arvamusega, jutt siis kas kinnitab kuulaja tõekspidamisi või liigitub eksituste (loomulikult eksib rääkija :-), väärarusaamade kategooriasse.
Mõistmine on enese allasurumine, eneses ruumi tegemine teise inimese arvamuse tarbeks, pingutus end rääkija rolli paigutada ja ennast kõrvale jätta.
Minu tooni mõte. Eks ta 1 tilulilu ole, aga 1 kasulik tähelepanek. Juhul kui telefonil, kuhu helistada on koputus aktiivne ja ta parasjagu räägib kellegagi, siis koputav kutsuv toon on ilma Minu Tooni muusikata. Saab kohe kutsuva tooni järgi otsustada, et ahaa, muusikat meenutavat pininat polegi, järelikult lobiseb kellegagi.
Tegelikult võiks EMT võrgus helistajat ininkeeli teavitada, et telefon, millele te helistate on hetkel hõivatud, oodake või proovige pärast uuesti.
Noh jah, asjade kultust ja rahale orienteeritust mõistame avalikult hukka. Peaaegu kõik justkui nagu mõistavad. Kuid mulle tundub, et tegelikult on pea kogu meie ühiskond kaelad õieli vargsi piilumas, kui palju naabril/tuttaval raha, st tarbimisvõimekust on. Selle põhjal kujunevad siis normid, normaalne on kuus x tuhat krooni autole, y tuhat reisimisele jne kulutada. Ja kui keegi ise või kellegi tuttav selliseid norme ei järgi, ei ole normaalne, siis see on probleem, mure, vale ja imelik.
Kui paluda kellelgi ennast või kedagi teist ühiskonnas positsioneerida, habitust kirjeldada, siis esmalt käivad mõtted ikka mööda rahakotte.
Miks see teema mind jälle torgib? Sest elu mõte ei ole raha teenida ja seda siis nn normaalsete inimeste kombel kulutada.
Mul on läpakas Picasa 2.2.0 (maakeelne) ja lauaarvutis 2.6.0 (väljamaakeelne). Et 2.6.0-l on nuppe rohkem (topeltpiltide otsimine, Picasa veebialbumisse piltide tõstmine, kindlasti midagi asjalikku veel) siis üritasin ka läpakasse uuemat versiooni saada. Kuid. Ei õnnestu, st ei oska. Mine kas picasa.google.fi või picasa.google.co.uk lehele, ikka on jutt eestikeelne ja alla saab tõmmata vaid eestikeelset 2.2.0-i. Korralagedus. Oldversion pakub ka vaid kuni 2.2.0-ni. Download.com jne kohad pakuvad tõmmatavaks kohaks aga Google enese.
Nii, siit sain lõpuks inglisekeelse 2.7.0-i. Venekeelne 2.7.0.
Aitasime Gerlil suvilat koristada, päevavalgele tirisime paarkümmend potsikut lakke, värve, lahusteid, õlisid jne keemiat, no ikka hulka liitreid. Nii, aga kuhu see kraam viia? Netist ei suutnud ma leida ühtegi Võsu kandis olevat taolist kohta. Arusaamatu. Ise olen loll? Kardetavasti on teisigi lolle.1182 ja 1188 ei teadnud ohtlikest jäätmetest midagi. Ja juhul kui selles kohas südikus katkeb, siis rändabki tonnide kaupa keemiat tavaprügi hulka. Mis veel hullem, suvilates, aga ka tavamajapidamistes tekib suurpuhastuste käigus suurem kogus igasugu kola, ja jälle, kuhu see suurem hunnik viia? Vanad kohalikud prügilad on suletud, toimivaid prügilaid on meil siin Eestis vaid mõni. Mingid jäätmejaamad, aga kus, millal lahti, mis see kuhugi viimine maksma läheb? Ja kui südikus taas otsa saab, rändab sodi kuhugi võpsikusse, ah kuradile, asi on nii keeruline, ei jaksa mina kõike meeles pidada, millal lahti ja kus.
Midagi tuleks ette võtta. Ma kujutan ette, et paljud ei suuda harjuda mõttega, et prügi käitlemine maksab, see tekitab trotsi, trots annab vabanduse mittemõistlikult käituda, võtab maha tõrke, mis peaks tekkima metsa alla prügi vedades.
Ehk peaks kevadeti igasse postkasti mingi paberi pistma, kus kohalikku jäätmemajandust tutvustatakse? Ja kindlasti peaks olema igas vallas 1 iga päev lahti olev koht, kuhu ohtlikke jäätmeid saaks viia. Meie inimesed ei ole veel valmis oma (ohtliku) prügi äraandmise pärast suuri jõupingutusi tegema.
Et nimetatud kraami mu bussi ladusime ja Tallinnasse tõime, siis katsun homme kuhugi ikka ära sokutada. (veel paar kohta). (Nt Saaremaal tundub asi enamvähem toimivat.)
USA plaanitav raketikilp saaks koosnema 10-st raketist. Kui nende efektiivsus oleks 100%, siis võtaks see kilp kuni 10 raketti maha. NSVL-l oli 15 000 … 20 000 tuumalõhkepead jah? Väidetavalt on Venemaal praegu nn aktiivseid (ma saan aru, et minutitega ülessaadetavaid) tuumapomme üle 5000. Arvud 10 ja 5000. 10 „kaitsekaigast“ mis lendavat ründepommi lihtsalt rammivad ja 5000 ründamiseks mõeldud tuumapommi.
Olen viimastel aastatel õli Rehvieksperdis vahetanud. Sealt õli ostes oli vahetus tasuta ja nad müüvad mulle sobivat vaadiõli. Kuni 1kord panid bussile vale õli (tõestatav, kõik arved on mul alles), väideti et Helix Plus sobib ka diislile, 6 nädalaga (3..4000 km) oli mootoris lagin ja õlivarras enam ei näidanud. Eiei, ei olnud veel õnneks kuival, lasin siis sealsamas ikka diislile mõeldud õli panna, sellest ajast jälle õli enam ei võta. Vedas. St peab ikka ise täpselt teadma, milline õli kuhugi sobib. Peale selle on seal hindadega imelisi asju juhtunud, nüüd (12.06.07) on õliahetus 170 krooni (kodukas väidab 120), rehvivahetus kaubikule 700 ja sõiduautole 560 krooni.
Ma ei ole sellise hinnatõusuga nõus, järgmised õli- ja rehvivahetused toimuvad mujal.
Mõni aasta tagasi lakkas Audil (A4Q) kliima kompressor töötamast, Revalis tehti korda, olevat softi probleem olnud. Möödus 2..3 aastat, armatuuri all hakkas mingi relee klõbisema, ja ainult siis kui konditsioneeri kompressor oli välja lülitatud. Viisin jälle Revalisse, küsiti 885 krooni ja öeldi, et ei tea mis viga on, et neil pole ühte releed sees mida proovida võiks, ja et vale soft oli enne olnud (mis oli Revalis pandud ja töötas suurepäraselt). Jah, viga oli alles. Panin uue aja, järjekorrad vähemalt 1 kuu. Küsiti 1965 krooni. Viga kadus, paariks kuuks. Ja kliima ei tööta enam suurepäraselt, siseringlus ei toimi, lakkas toimimast sellest ajast mil öeldi et vale soft oli ja nad uue panid.
Sõna saamatus tuleb esimesena pähe.

Päris naljakas on ajalehest poodide haledat hala lugeda, kui jube see ikka oleks, kui õhtul enam alkoholi müüa ei saa. :-) Ühtlasi saame muuhulgas teada, et KÕIK inimesed ostavad iga päev alkoholi. Vaat kui huvitav.
Ja veel, suures Savisaare vihkamise tuhinas (*) ei tohiks tervet mõistust kaotada. Eks alkoholi tootjad ja müüjad muidugi üürgavad nii mis jaksavad, kuid minusuguste suur soov ongi ju see, et alkohoolset kraami vähem toodetaks – müüdaks - ostetaks.
(*) Kui seda vihkamist mõõta saaks, siis ma kuuluks raudselt 5 esivihkaja hulka.
Olen aegade algusest saadik naastrehvide keelamise tuline vastane olnud, st eesti keeles, naelkumme ei tohiks mitte mingil juhul ära keelata. Tore et meie Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis samuti arvatakse. Vastus TOM-s esitatud keelamisettepanekule.
Kaja võttis Ürgnaise osas sõnad suust, klišeesid sai kuidagi paljuvõitu. Vaevalt mõni teine näitlejanna enamat oleks suutnud teha.
Üle 40 % soojast saame Vene maagaasist, st sõltume Kremli suvast ja heldusest. Sant lugu. Rumalad oleme.
1 minu varasem mõtteke sel teemal.
Leian et Hanzanetti võiks ID-kaardiga sisenedes parooli küsimata sisse pääseda. See ju sama, kui lähen kontorisse, panen ID-kaardi telleri ette lauale ja ta küsib seepeale paroole.
Just natuke aega tagasi nöökis Hanza.net, ei saanud sisse, et täna muutsin netipanga püsiparooli, arvasin juba, et olen peast soe ja mingi x parooli omale pannud. Klienditelefonist öeldi, et uue püsiparooli saamiseks tuleb aga kontorisse ronida. No pagan, antagu see uus püsikas siis digiallkirjastatud taotlusegi peale.
Aga nagu öeldud, olid Hansapangal mingid jamad, sain arvatava püsiparooliga hetk tagasi ikkagi sisse, ma ei ole veel peast nii soe. (tore seegi, et ID-kaardiga autentides konto ei blokeeru, vähemalt nüüd täna 20 kordse proovimise peale mitte)
Huvitav, kuidas Venemaa trikitamine kaubavoogudega Eesti Raudtee kui ettevõtte hinda on mõjutanud? Mida konkreetne äririski võtmine meile maksma on läinud? Savisaar peaks seda vist täpselt teadma.
1 minu aastatagune tagasihoidlik mõtteke, ja teine veel, erastamisest.
See valimisteaegne klipp sobib nüüd siia.
EMT-l on häid uudiseid. Vaatasin, aprillis liigutatud data eest küsivad mult 739 krooni. Õhh.


Käisime eile Pärnus õhtust söömas ja Carmenit vaatamas. Koju tagasitulek kujunes aga põnevaks – 18 km Pärnust tegi auto paar korda nõka-nõka ja suri välja. Süütevõtit sisse-välja keerates bensiinipump enam häält ei teinud. Väga inetu, niimoodi hoiatamata, undamata, jupsimata ära surra.
Aitähh Põnnile, kes meid hilja õhtul paela otsas Tallinna tiris.
(remontimisest kirjutan hiljem)
Kasiinodes suitsetamise keeld ei kehti. Noh, ööklubid (aga ka pubid jne asutused), ostke toanurka 1 mänguautomaat ja registreerige endid kasiinodeks. Siin Keskerakondlikus Tallinnas tundub see väga lihtne olevat.
Läksime eile paarsada krooni näpus Vanasse Villemisse, et läheks viiks neile, aga ei, ei olnud võimalik – see asutus oli otsast otsani täis suitsetatud, keerasime ukselt ringi. Noh, ootame, katsume järgmisel nädalal uuesti.
Kui mõtlema hakata, on see ikka absurd küll, et siiani võis igaüks pea suvalises kohas hingamiseks ettenähtud õhu täiesti ära rikkuda, riided, juuksed haisema panna ja kõigi teiste tervist rikkuda. Ja seda kõike ettekäändel, et see sellele tossajale meeldib.
Mis oleks kui valaks end sõnnikuga või atsetooniga üle ja läheks siis inimeste keskele? Jah, ebaviisakas oleks. Aga, kas see on viisakas, kui keegi end mingi parfüümiga üle valab ja ümbritsevad peavad selle lõhna haistmisega vaeva nägema? (mõte hakkas liikuma tänasest Kivisildniku kommentaarist Vikerraadios)
Lõhnadega on üldse nii, et neid topitakse üha rohkem igale poole. Alates seebist ja lõpetades limonaadiga.
Muide, praegu on looduses palju pärislõhnasid! Nii et, kõik metsa – heinamaale - põllule ja nuusutama!
Minu arvates on meil, eriti noortel, alkoholiga ikka päris sandid lood. Ja midagi tuleb ette võtta, eks sügisel näeb, oli sest müügi piiramisest tolku või ei olnud. Kannatame ära.
Keegi tegi kurja häält, et miks peab suur osa ühiskonnast vähemuse (joodikute) pärast kannatama. Esiteks, vaadakem mida õhtupoole kassalintidele tassitakse, neid lollikstegevaid jooke juuakse ikka lollilt palju. Seda kinnitab ka statistika. St inimesi, kelledel on alkoholiga probleeme, ei ole väga vähe. Teiseks, ka kiirusepiirangud on vähemuse pärast. Juhul kui Eesti liikluses lõpetatakse igasugune sõidukiiruste piiramine, ega siis kõik end surnuks ei sõida, käputäis jaurameid jauravad ja suur osa sõidab ju rahulikult tunde järgi edasi. Kuid ometi, selle käputäie pärast on Riigiteatajate kaupa seadusi välja mõeldud, suur hulk inimesi seaduste täitmist kontrollimas, ja kõik ainult sellepärast, et see vähemus ei saa teiste inimeste keskel muidu hakkama, muutuvad ümbritsejatele ohtlikuks. Nii et, arukad inimesed, kelledel kojuvarutud veinid ja õlled nagu nt makaronidki kodus rohkem kui 1 päev kestavad, nemad saavad ju hakkama. Ja iga õuesjauravate ja seatempe tegevate tattide poolt joomata jäänud pudeli üle tuleks ainult heameelt tunda.
Veelkord, Sina tead ja tema teab millal ja mida juua, aga näe nemad seal ei tea. Samuti nagu nad ei oska arukat sõidukiirust valida, ei viitsi ausal teel elatist teenida, ja Sina ja mina peame nende pärast politseinike ja kohtunike palkama, liikluskindlustustega nende rumalusi kinni maksma, luku ja turvafirmadele osa oma sissetulekust loovutama jne jne triviaalne jutt.
Mõningane ülbus tuleb aegajalt kasuks.
Räägitakse, et Mount Everest meenutab üha rohkem prügimäge. Ja ka seda räägitakse, et kui jaapanlased lähevad staadionile jalgpalli vaatama, siis pärast matši on seal vähem prügi kui enne oli. Minusugune süüdimatu pragmaatik pani juba ammu need 2 tõika kokku ja arvas, et japsid tuleb mägedesse saata. Ja täna oligi raadios uudis, et üks jaapanlane käib Mount Everestil ronimas ja koristamas, vist 9 t sodi juba kokku kogunud.
Järeldus: ilmaelu on loogiline. :-)
Kahju, et meie puhul on loogiline see, et sodi igale poole laiali pillutakse.
Nüüd täna oskab Türgis elavast 70 miljonist inimesest lugeda 50 miljonit inimest (ko 70%). 20 milj seda kunsti ei mõista. (40 aastat tagasi oli kirjaoskus vaid 1/3) Pole siis ime, et valimistel aegajalt usuhullud võimule pääsevad ja lääne koolides õppinud haritud sõjaväelased riigi päästmiseks sõjaväelisi riigipöördeid peavad korraldama.
Kui ma oleksin Hiina kommunistlikus parteis mingi funktsionäär, siis ma järgiks suurt juhti Maod ja asuks 50-ndate varblasetapu asemel sääski tapma - kõik inimesed peale tööd bussidesse ja metsa. Igatahes. Tapatöö käigu normide alusel.
Teine variant: juhul kui hiinlased seekord kõik oma sääsed ära tapavad ja hiljem kahetsevad, siis võiksime me siit Eestis paar triljonit tükki neile ära müüa, iga eestlane peaks nt 1 miljon sääske kinni püüdma. Sel aastal on see imelihtne, korraks hüpata vaid põõsasse põiele ja ongi miljon sääske kallal. Testitud.
Mul on neid kahjuks siin üksjagu, nii hooletusest kui rumalusest. Et see esimene variant tundub vähemkole (huvitav miks lohakus ja hooletus rumalusest paremad on?), siis tuleks vist parasjagu silmatorkavaid hooletusvigu meenutavaid vigu potentsiaalsete rumalusvigade lähedusse sättida, lugeja tähelepanu niimoodi sobivamatele vigadele juhtida. :-)
Miks selline arutluskäik? Sest nt minul tekib teiste blogisid (kodukaid, e-kirju) lugedes kirjutajast mingisugune ettekujutus, ja osa sellest ettekujutusest moodustab keeleline korrektsus ning kirjavigade iseloom. Viimasest saab veidi aimu vigade tekkimise põhjustest e inimesest endast.
(õues on hetkel väga äge äike)
Ma tahan poes Mobiil-ID-ga maksta. Netipoes on see lihtne, vajaliku summa, viite- ja kontonr-ga jne suunatakse panga kodulehele, tuleb vaid end identifitseerida ja ongi ost sooritatud. Täpselt samuti võiks nüüd pärispoes olla, identifitseerimine käiks siis telefonis oleva ID-kaardiga. St maksmine käiks otse minu pangakontolt, mitte ma ei võtaks mobiilioperaatorilt krediiti.
Täna linnapeal sõites avastasin, et jälle olen rahakoti (dokumentidega) Anneli käekotti unustanud, tüüpiline. Ja siis tekkis mõte, et ka politseile võiks end identifitseerida Mobiil-ID-ga. Kõik paberid on mul ju tegelikult olemas ja korras, politseil andmebaasides nähtavad, vaid enda identimisega seal teeääres tekib tõenäoliselt jamasid. Mõtlesin veel, et kui läpakas kaasas oleks, siis nt www.eesti.ee lehele mobiiliga sisse logides saaks tõestada, et ma ikka Urmas Sander olen.
Nii tavaline on soov olla eriline,
nii eriline on soov olla tavaline.
Kus siin loogika on?
Meil on siin Eestis sõnavabadus, ka rumala sõna vabadus. Järelikult peaks nt (riigi)raadios vahepeal ka rumalusi räägitama? No et ka rumalad saaks meelepärast juttu kuulda?
Meil on rahvavõim, võim kuulub rahvale. Järelikult peaks Riigikogus olema ka idioote, lollakaid ja pätte? No et ka nemad esindatud oleks?
Päris nii vist ikka olema ei peaks ja meedia rumalusi levitada ei tohiks (mittetõe levitamise hea näide on Venemaa). Kuid ikka ja jälle on raadiotes nn avatud mikrofoni saateid, kuhu end emotsionaalselt üleskruvinud, pahas tujus olevad, eneseteostust otsivad ja igavlevad eakad, maailma mustvalgelt – mulle kasulik või kahjulik – nägevad, enda arvates head tegevad ja kuulajaid liialdades (poliitiliselt) kallutada üritavad inimesed helistavad. Ja tulemus on masendav. Kas ikka on vaja sadadele tuhandetele inimestele kümnekonna üliaktiivse helistaja arvamust kaela valada? Sellisel moel ei ole meil võimalik rahva arvamust teada saada. Ainus mida saavutame, on rumaluste levitamine, ja ma väga loodan, et mitte paljundamine.
Eelmise teema jätkuks ja Leitti soovil: mõni aasta tagasi oli Discoverys või National Geographicus saade ühest teadlasest, kes käis kohvikutes ja muidu linnapeal ringi ning kuulas inimeste vestlusi pealt. Uuris, mida inimesed räägivad. Põnev. Meeste jutte ma tean, aga naiste jutud (õigem oleks vist naistejutud), need tunduvad olema ühed teistmoodi jutud, omad jutud, salajutud, siseinfo jutud, sõjaplaanijutud, girlpowerjutud, ülejäänud inimkonnas kahtlustavat uudishimu tekitavad jutud. Ja väga vabalt ka naisšovinistlikud jutud :-)
Too teadlane sai tulemuseks, et 2/3 maailmas räägitavast jutust on klatš. Sotsiaalsed suhted, kui (mõneti ülekohtust) hinnangut vähem sisaldavaid sõnu kasutada.
See tundub teistest paljudest parasiitsõnadest veidi erinev olema, mitte nii tühi kui need teised. Sõnal siis parasiitsõnana on justkui rääkija ebakindluse märk man, paneb kuulaja olukorda, kus ta peaks räägitavast teadlik olema, oleks nõus, tähistaks otsekui niigi teadaoleva kordamist, märgiks aksioome. Ja sellega väheneb võimalus, et kuulaja vastu vaidleb. Ju see ongi siis-i mõte. Kartus, et äkki keegi ei ole nõus.
Kuulasin täna Tekstiluupe, kus noored ettekandjad palju siis-e kasutasid. Sealt see siis-mõte tekkiski.
Esimene päheturgatav sõna: lahe.
Et ma ilma ID-kaardita netipangale ligi ei pääse (ei viitsi mingite kalkulaatoritega hullata ja kaasas vedada), siis nüüd saab ka kaardilugejata arvutiga pangatoimetusi teha. Ja ka Maksuamet jt võiks kiiremas korras MobiilIDeerimise kasutusele võtta. Veelkord, tõsiselt lahe asi. Ja töötab kenasti ka siis, kui üle GPRS-i netis olla.
Link Mobiil-ID-le.
Kloonimisest Vikerraadio Labori saates, lihtsalt, loogiliselt ja suurepärase diktsiooniga (Ülle Jaakmaa).
Minu ja raamatu suhe tekkis äkki, põhimõtteliselt üleöö. Õigupoolest, oli üks suunaja, E (suur aitähh Sulle), ta pani mulle ka ühe orientiiri paika, nimelt Hesse. Ja minu elu esimene tõeline lugemiskogemus oligi Klaaspärlimäng. See oli selline kikivarvul lugemine, mis kestis edasi ka lugemise vaheaegadel ja ka pärast raamatu lõpetamist, haaras kaasa, pani vaikima ja mõtlema, parem olla soovima jne.
Ristikivi kirjutas, et ka sisaliku tee kivil jätab jälje, ja umbes sellest olen ka hiljem raamatuid ostes lähtunud. Iga lugemine jätab ju meisse vaokese, muudab midagi, loetud raamatutest tekib nagu mingi koefitsient, murdmisnäitaja, mis ümbritsevat elu kuidagi ka teise nurga alt näitavad, ilmaelu põnevamaks muudavad. Noh, ja tegelikult on ju lugemist 100 korda rohkem kui keegi lugeda jaksab, jama jaoks (mida poodides piisavalt palju müüakse) pole aega raisata, tuleb valikuid teha.
Alles üsna hiljutise ajani arvasin, et ei ole ju mõtet koju enne uut raamatut tuua, kui eelmised on läbi loetud. Et kuidas siis niimoodi mööbliks ja miks ja pole õigustust. Aga et meil siin Eestis on ju osad raamatud defitsiit, siis mingi hetk toimus muutus, osta tuleb siis kui raamatut saada on, siis kui keegi usaldusväärne inimene/autor sellele viitab, poes sirvides huvitav tundub. Ühesõnaga, (mis sest et tulevast) raamaturuumi tuleb kujundada jooksvalt. Et kodus oleks valikut, et midagi maha ei magaks, et eesti keelde tõlgitud raamatutest soovitud valik saaks moodustatud.
Et miks peaks keegi omale raamatuid ostma? Minu arvates on see aga ainuvõimalik! Et iga loetud raamat oleks riiulist iga hetk võtta, sirvimiseks või ülelugemiseks. Ja ka lugemisega on seotud oma lugu. Oma raamatutega on aga ka 1 miinus – poolikud raamatud. Mul on vist ca 10-l paberilipakas vahel, ja need poolikud raamatud painavad kuidagi, oleksid nagu mingisugused kohustused, nad ei ole ju jurad, et oleks õigustust pooleli jätta. Kuidagi aga juhtub vahel, et midagi pakilisemat tuleb vahele ja alati saab ju poolelijäänu riiulist välja võtta ja edasi lugeda… ja nii nad jäävadki.
Need olid nüüd minu mõtted. Ja küll oli tore ja ka üllatav täpselt samu mõtteid Jan Kausilt kuulata, Tõnu Karjatse Klassikaraadio „Olemine“ saates. On ka teisi imelikke. :-)
Tsaarivenemaal oli 18. saj lõpus vaid 5 trükikoda. Tallinnas, Põltsamaal, Riias, Peterburis ja Moskvas. Allikas: Andres Ehin „Venelase identiteet“.
1897-l aastal (rahvaloendus) oli Venemaal keskmine lugemisoskus 15%, naistel 5%. (Eestis 96,6% meestel ja 96,7% naistel - see on üks väheseid kohti, kus tuleks kirikule aitähh öelda. Kirjaoskamatutena poleks me ka iseolemisest, oma riigist, osanud tõenäoliselt unistada). Allikas: Arvo Valton Keelekõrvas.
Ei, minus ei räägi siin šovinist, lihtsalt, 2 eeltoodud tõika on meelde jäänud. Venemaa suurust arvestades pole imestada, et neil seal suure hulga kirjaoskamatute seas väga kirkaid kirjanikke jt kultuuriinimesi oli.
Ostkem leivale-saiale-sepikule määrimiseks ikka seda õiget, tervislikku ja maitsvat, 82%-list võid. Muidu on nii, et pärisvõi tootjad äkki tüdivad ära ja mingi aja pärast ei saagi enam igast poest võid osta.
Või on külmkapist võetuna kõva? Osta poest värske leib ja määri sinna pärsivõid peale. Söö võileib ära. No nii, plastikmargariini on jah parem määrida küll, aga süüa ju tegelikult ei kõlba.
Minu tagasihoidlik raamatusoovitus noorele, kes soovib ühiskonnast ja inimesest midagi lugeda, see oleks minu järjestus:
Orwelli Loomade farm, Goldingu Kärbeste jumal, Orwelli 1984 (!), Coudenhove-Kalergi Totaalne riik totaalne inimene, Wieneri Küberneetika ja ühiskond (mäletan, et tahtsin seda mäletada kui asjalikku raamatut, kuid sisu ei ole enam kuigi hästi meeles. Siia nimistusse peaks ta aga hästi sobima), Gasseti Masside mäss. Selle rakursi alt ei tulegi esimese hooga rohkem midagi meelde.
Noh, eks iga romaan, kui peategelase kirjeldus, paigutades teda tema olemjuse väljajoonistumiseks erinevatesse situatsioonidesse, paiguta teda ka mitmesugustesse vastasseisudesse, ka ühiskonnaga.
Venelasest 2 Ööülikooli saadet: Andres Ehin „Venelaste identiteet“ ja Peeter Volkonski „Vabanemisest“. Kasulik kuulamine, eriti noorele eestlasele.
Muidugi oleks arukas kõik ÖÜ saated paar korda läbi kuulata. Nagu siinkirjutaja seda teinud on. :-)
Ahjaa, 1 päevakorras olev salvestus veel, Bulgakovi Meister ja Margaritast.
On see ikka II MS-st? Kumba poole oma?
Leidsin Sõrvest, metsast, nüüd sõja lõpu aastapäeval ja ajal, mil toonastest sündmustest palju juttu tehakse. See on nüüd tegelik, objektiivne tükike nimetatud ajast.
Hiljem: see olevat Vene kiiver, II MS-st
Meeldiv ja kuidagi rahustav on näha venelasest vaevaliselt eesti keelt purssivat tasulise parkla valvurit vaatamas EuroNews-i telekanalit. Varem oli see rohkem ükskõik, millises mullis keegi elab.
Huvitav, mitusada aastat Venemaa seda II Maailmasõda veel fetišeerib? Poliitikud selle kaudu patriotismi üles kütavad, suurriiklikku minevikus ja olevikus olulisuse tunnet pakuvad, ajaloost toodud (rebitud) sündmusega seoses vahepeal muutunud maailmas eristaatust nõuavad. Toonaste jõujoonte järgi tänaseid vaenlasi kaardistavad.
Seda maailma kõige kohutavamat sündmust mäletatakse veel jah, ka 1000 aasta pärast (meie pisikest Jüriöö ülestõusukest me ju nt teame veel tänagi), aga aeg läheb edasi, olud muutuvad.
Venemaa riigijuhid võiks enestelt küsida, mis on riigi eesmärk? Vastus võiks olla, et riigis elavate inimeste heaolu kasv.
Peaks Savisaarelt küsima.
http://www.webpark.ru/comments.php?id=22913 –s pronkssõdurist. Lugeda kommentaare.
Eilsesse Aunaste Vikerraadio Meie saatesse helistas üks venekeelne daam, kes väitis, et pronkskuju teisaldamine oli venelase hinge sülitamine. Kuidas küll jõuda Eestis elava venekeelse inimeseni sõnumiga, et teisaldamata jätmine oleks paljudele eestlastele hinge sülitamine?
Ajaloolisi filme tuleb meil tegema hakata. Ja üldse ajaloost rohkem rääkida, ka vene keeles.
Paar head asja.
Ma arvan ikka tõsimeeli, et Venemaa, kui praegune nn tegija, teeb üha uusi vigu. Poevaraste resoluutne õigustamine, riigiduumalaste siinne jant, mh teise riigi valitsuse tagasiastumise „soovitamisest“ anekdootliku kuju ekspertiisini, selle kõige väga tendentslik kajastamine Vene meedias, Moskva linnapea avaldused, ja seda kõike ju maailma silme all. Nüüd veel saadikuTE mitteturvamine Moskvas, st ka teiste riikide nöökimine, see ju aina liidab Euroopa Liitu. Venemaa huvi võiks olla ju just, lahutada. Meid kiusata ja samal ajal nt venelembese ja eristudasooviva Prantsusmaaga tiiva ripsutada. Sest mind tegi see üsna ärevaks (postitiivses mõttes), kui Paet üsna paljutki ühele kaardile pani, öeldes, et Eesti saatkonna rünnak on rünnak kogu Euroopa Liidule. Kui nüüd mõni Euroopa riik poleks sellega nõus olnud, oleks Venemaale pugenud (küll on tore, et Merkel selline pugeja pole), siis oleks Euroopas taas 1 lõhe ja meie positsioon hoopis nõrgem kui täna, mil EL ja USA meid toetavad.
Usutavasti saavad nüüd lääne meedia ja poliitikud Vene propagandamasinast taas väikese õppetunni. Ehk teeb ka mõni Eestis elav venekeelne inimene järeldusi sellest Kremli kontrollitud meediaruumist, kus venekeelsed inimesed elavad. Ikka ja jälle kuulen tuttavatelt, kuidas kellegi tuttavad venelased pingutavad nüüd rohkem eesti keelt purssida, piinlikkusest oma rahvuskaaslaste pärast ja kartusest eestlaste halvakspanu pälvida. Meie, eestlased, võiksime aga vastu piinlikkust tunda, et meie hulgas on venelaste vihkajaid. Ja vastastikune piinlikkus liidab.
Üllatus üllatus, kus on politsei koduleht? www.pol.ee ja www.politsei.ee suunavad mõlemad tuvasta.politsei.ee lehele. Varem oli neil ikka üsna korralik kodukas, Prefektuurid ja piirkondade järgi konstaablite kontaktid jne jne. Ja puhver on ka vastikult värske.
Veel üks Google poolt pakutud leht: www.politsei.com :-)